1997. aasta krahh ei sündinud mitte rahva rumalusest
Pangad ise tekitasid börsimulli
1997. aasta börsimull ei sündinud mitte rahva rumalusest, vaid pangamängude tulemusel. Pangad suunasid ühe käega värsket raha aktsiaturule, teise käega aga ostsid ise oma aktsiaid kokku, et hinnad tõuseksid.
Klientide pärast käis kibe rebimine. "Pangad tegutsesid nagu hundikari põtra jahtides. Alguses ründab üks, siis teine. Pidime kliendile järgi andma," meenutab Hoiupanga endine juhataja Olari Taal.
Börsikrahh sügisel 1997 tegi pangad nõutuks. Suurpangad teatasid, et ei müü repode tagatiseks pandud aktsiaid. Nad lootsid uuele tõusule. Seda ei tulnud.
Pangad nõudsid seepeale, et kliendid ostaksid aktsiad krahhieelsete hindadega tagasi. Klientidel ei olnud selleks raha. Pangad said sadu miljoneid kroone vastu pükse. Maapank läks pankrotti.
"Kui kõik see oleks pehmemalt juhtunud, siis ei oleks õpetusiva nii suur," avaldab Taal arvamust. "Viie aasta pärast arvab enamik inimesi, et hea oli, et nii rängalt läks. Muidu oleks kunagi tulevikus veel hullemini läinud."
Vaid Hansapank jäi plussi, kuna müüs talle panditud aktsiad kohe maha. "Meil ei olnud sellist suurt isa, kes oleks öelnud, et nii ei või teha," meenutab panga praegune finantsdirektor Erkki Raasuke. "Mõned kliendid võitlesid muidugi lõpuni. Suutsid kõik kaotada."
1. Tagatiseks antud aktsiad pandi kohe müüki
Arhitekt ja lambikunstnik Mait Summatavet alustas kaks aastat tagasi tööpäevi Äripäeva lugemisega. Ta oli väikeinvestori etalon. Tulnud börsile 200 000 kroonise laenuga, kasvas tema varandus 1997. aasta kevadeks 7,3 miljoni kroonini. See andis Äripäeva rikaste edetabelis 20. koha.
"Mina olen intelligentne investor, ma investeerin, mitte ei mängi aktsiaturul," rääkis Summatavet.
Nüüd ei taha ta aktsiatest kuulda ega näha.
"Kas pank võttis laenu tagatiseks olnud aktsiad ära?"
"Niimoodi jah."
Suurärimeestest kuulub siia kategooriasse Hansapanga eksjuhi Jüri Mõisa hea sõber Jüri Vips, kelle vara hinnati tipphetkedel üheksakohalise numbriga. Börsikrahh neelas sellest enamiku. Nüüd on ta aktsiamängudest loobunud ning tegeleb oma põhiala kaubanduse ja marketingiga.
Vahetult pärast börsilangust pasundas pankurite vandenõust ekspeaminister Tiit Vähi.
2. Laenu pikendati
Vähesed tulid puhtalt välja. Selline erand on Olari Taal. Tema firma sai ajapikendust ja müüs aktsiad mullu suvel, kui rootslased Hansapanka kõrge hinnaga kokku ostsid. Kuid Hansapanga survel toimus müük liiga kiiresti. Nädal hiljem teeninuks Taal 14 miljonit krooni kasumit.
3. Laen vormistati ümber
Börsil kõva laksu saanud ärimees räägib, et Hansapank pakkus tema firma repolaenu ümbervormistamist pikaajaliseks eluasemelaenuks. Kui arvutused näitasid, et mees ei suuda tervet laenu tagasi maksta (palk ei ole nii suur), pakuti kompromissi: võta nii palju, nagu tagastada suudad.
4. Mujalt saadi uus laen
Hoiupanga tippjuhid jäid pangale mitukümmend miljonit krooni võlgu. Nende delegatsioon Mati Jostovi ja Lembit Kaljuvee juhtimisel käis juunis 1998 Ühispangas uut laenu palumas. Vastus oli eitav.
Küll aga halastas Hüvitusfond korduvalt Jaak Roosipuu Talinvestile. Roosipuu oli Äripäeva rikaste edetabelis mullu nr 1, nüüd aga suurtes võlgades.
5. Pank "unustab" laenu
Andres Bergmann kustutas ERA-Panga ühe juhtfiguuri Tarmo Rubeni ligi viie miljoni krooni suuruse aktsialaenu. Kuid maksmata laen on saadud tulu, Ruben polnud seda deklareerinud ja maksuamet lasi tema maja arestida.
6. Võlgnik tehti paljaks nagu püksinööp
1998. aasta suvel kiitis Siiri Sõnajalg Kroonikas oma meest ja mehevenda: "Olegi ja Andrest on õnnistatud ettenägelikkuse ja ärivaistuga. Meie edu on saanud alguse seemnest mullas..."
Tegelikult olid Sõnajalad suures hädas. Nad kaotasid börsil ligi kümme miljonit krooni ja ei suutnud laene tagasi maksta.
Ühispank võttis vendadelt TV1 aktsiad, lukskorterid Tallinna kesklinnas, maamajad Saaremaal ja musta Lexuse.
7. Pank saadeti pikalt
Kui Hansapank tunnistas Hoiupanga endised tippjuhid Lembit Kaljuvee, Tõnu Koppeli ja Andres Lume probleemvõlgnikeks, jätsid mehed oma võlad lihtsalt maksmata.
Tõenäoliselt suruvad nad ideele, et repo ei ole laen, vaid ost-müük nemad said pangalt raha, pank tagatiseks pandud aktsiad. Mis sest, et aktsiad olid suurema osa oma väärtusest kaotanud.
Aga nad peaksid oma loogikat kunagi ka pangale tuvustama.
Samuti segasele sõnastusele viidates jättis ligi 40 miljoni krooni suuruse aktsiaostu pooleli Märt Vooglaiu firma Herald Holding.
Selline käitumine on ebaõiglane tegelaste suhtes, kes repodega oma vara kaotasid.
Pealegi tegid ka pangad vigu. Üks ärimees usub, et kui kliendid lepingutes näpuga järge ajanuks, võinuks nad pankadelt miljardeid kroone kahjutasu nõuda.
USUTLUS KAOTAJAGA: Räägib ärimees, kellelt pank tahab saada üle 20 miljoni krooni.
Kohtume õhtul restoranis. Ta on veidi närvis, teeb suitsu ja leotab teetassi põhjas suhkrutükke. Soovib anonüümseks jääda. Mängus ei ole raha, vaid tema nimi.
Kas naine teab, kui palju sa kaotasid?
Eee... ei. Naised ei tea tavaliselt sellistest asjadest.
Mida sõbrad ütlesid?
Kõik nad olid börsil sees. Enamik kaotas samamoodi.
Kas tarbimisharjumusi oled muutnud?
Mul oli enne suurt tõusu auto, maja ja muud vara. Mingisse eufooriasse ma ei sattunud. Palju sa ikka kulutad...
Nüüd, kui olen eelmisest tegevusest (ärimees kuulus tuntud ettevõtte tippjuhtkonda) tagasi tõmbunud, ei pea enam uusi ülikondi ostma.
Hakkasid pärast krahhi jooma või rohkem filosofeerima või...?
Börsil raha tegemine on nagu mänguautomaatidel mängimine. Ühel hetkel saavad žetoonid otsa ja masin ütleb: "Insert coin!" Siis mõtled, kas mängida edasi või mitte. Nutta pole mõtet.
Kas panga juht sulle tere ütleb?
Ei tea, pole ammu näinud.
Aga arveldada ja äri ajada saad normaalselt?
Selles pangas, kus ma nüüd arveldan, seal küll. (Ta on praegu Merita klient.)
Kas olid vahepeal nn mustas nimekirjas, kellele laenu ei anta?
Ei.
Miks pangamehed ütlevad, et oled neile miljoneid võlgu?
Jah, mul on üks repoleping. Kuid see ei ole nii, nagu nad räägivad.
Kuidas siis asi tegelikult on?
Kujuta ette näiteks mutribisnise mehi. Kui algas börsitõus, vaatasid nad, et oh kus börsil võib teenida. Panid 400 000 krooni kokku, tegid aktsiaseltsi ja ostsid kogu raha eest börsiaktsiaid.
Pank pakkus sellistele klientidele repotehinguid.
Mida see tähendab?
Pank ostis sinult aktsiaid ja lubas hiljem veidi kallimalt tagasi müüa. Sina said osturaha veidi aega kasumi teenimiseks kasutada. Aktsiad olid tagatiseks.
Samamoodi käib laenamine. Võtad laenu ja paned tagatise.
Kui suur oli intress?
Siin puudus intress. Oli vaid väike vahe aktsiate ostuhinna ja müügihinna vahel.
Miks pangad neid tehinguid tegid?
See oli meeletult äge äri, mida ei reguleerinud keegi.
Tavalisel laenamisel pidid pangad Eesti Panga normatiividest kinni pidama, äriplaane ja turundusplaane hindama, laenukomitees arutama ja firmajuhtidelt lubaduse võtma, et raha kasutatakse ainult selleks või teiseks otstarbeks. See kõik oli keerukas ja aeganõudev.
Siin aga ei küsitud isegi bilanssi ja kasumiaruannet. Oluline oli vaid see, et sul oli õigus allkirja anda. Tehingud käisid faksi teel.
Kas selliste lepingute saamiseks pidid pangajuhtide hea sõber olema?
Rääkisin osakonnajuhatajaga.
Kui hästi "mutrimeestel" läks?
Tippajal oli aktsiaid ehk paarikümne miljoni krooni eest.
See on väga suur summa.
Jah, aga see oli imaginaarne kasum. Raha, mida ei ole mul kunagi "päriselt" olnud.
Mis juhtus 1997. aasta sügisel, kui talse kukkus nagu kivi?
Lepingus oli punkt, et kui aktsiate turuväärtus langeb üle 30 protsendi, on pangal õigus tagatist juurde küsida või osa aktsiaid maha müüa.
Pank pidi ühel päeval mutrimeeste käest küsima, kas nad saavad tagatist juurde anda. Mehed ei saanud.
Siis kukkus turg nii kiiresti, et pangad ei osanud midagi peale hakata. Nad otsustasid, et ei müü tagatiseks pandud aktsiaid. Nad pikendasid lepinguid.
Kuid Hansapank käitus teisiti.
Hansa tegutses tublilt. Andis 24 tundi aega. Kui selle ajaga lisatagatist ei leidnud, läksid aktsiad müüki. Pank sai kogu oma raha tagasi.
Kokkuvõttes jäid ka Hansa kliendid plussi, sest siis ei olnud hinnad veel väga palju kukkunud.
Hoiupangaga oli teine lugu. Seal pikendati hõlpsalt lepinguid.
Kui Hansa võttis Hoiupanga üle, proovisid nad asju samamoodi lahendada. Ähvardasid, et hakkame laimama, nõuame laenud päevapealt tagasi, ei lase arveldada.
Mõnele sellest aitas. Räägitakse, et üks mees võttis kõik firma kohustused omaenda nimele üle. Nüüd vaadatakse teda, et ei ole ikka päris kaasaegne ärimees.
Millal sa viimati lepingu pikendamisest rääkisid?
See oli eelmise aasta alguses.
Lõpuks kukkusid aktsiahinnad nii palju, et aktsiate müügist ei jätkunud lepingu katteks, ja sinu firma jäi pangale võlgu.
Minu firma ei ole pangale võlgu. Ja kordan veel, see ei olnud laenuleping, vaid ostu-müügileping.
Ma panin aktsiad tagatiseks. Ehk usaldasin oma vara panga kätte. Eeldades, et nad käituvad heaperemehelikult. Pank ei teinud seda. Nad ei müünud aktsiaid õigel ajal maha. Neil ei ole õigust minult raha juurde nõuda.
Sa olevat pangale miljonit pakkunud. Et sind rahule jäetaks ja võlg unustataks.
Mul oli idee, et kui koos teenisime kasumit, siis koos kanname ka kahjumit. Olin valmis osa kahjumist hüvitama.
Mis sellest ettepanekust sai?
Rääkisin pangas mingi vennaga. Juristiga. Too ütles, et kõik on OK. Saatis isegi fakse.
Järsku aga hakkas seletama, et nii ikka ei saa. Et parem likvideerigu ma firma vaikselt ära. Et muidu arvavad panga omanikud, et töötajad on osa rahast oma taskusse pistnud.
Nüüd ei ole poolteist aastat keegi näole andnud. Mul ei ole ka põhjust neid otsida.
Siiski räägitakse sinust kui probleemvõlgnikust. Et repo on laen, mitte niisama ost-müük. Mida ütleb südametunnistus?
Kas Neivelt või Hanschmidt peaksid siis, kui pank hätta satub, kodust kotiga raha tooma ja hoiustajatele laiali jagama?
Meil oli selge kokkulepe. Nad teadsid, et kasutan riiulifirmat. Aktsiakapital oli 400 000 krooni. See oli minu vastutuse piir. Nüüd sai kapital otsa. Ongi kõik.
Pankadel on muidugi mugav, kui klient jääb süüdi. Aga eks jumal karistab neid!
Võtmeküsimus: kas repo on laen?
Repotehing kujutab sisuliselt laenu aktsiate tagatisel. Need tehingud vormistati aga ostu-müügilepinguna. Oli ta laen või ost-müük, selles kohtupretsedent puudub.
Võlgnikel on kasulik näidata, et tegemist oligi ostu-müügiga. Siis ei pea nad hapuks läinud võlgu kinni taguma, sest pank on oma poole ehk talle panditud aktsiad juba kätte saanud.
Pangad tahaksid aga reposid laenuna näidata ja kundedelt raha nõuda. Intressi maksmine, nagu repolepingutes nõuti, on nagunii omane ainult laenusuhtele.
Paraku on suur osa repodest tehtud maksuvabade firmade kaudu. Nendega kohut käia on kulukas ja mõttetu.
