Nood überrikkad käituvad nagu lambad.

Nad on hakanud pelgama igasugu aktsiaid, igasuguseid projekte Riias ja Ukrainas... Igal pool kardetakse juba mulli lõhkemist.
Aga naftarikkas Aserbaidžaanis on aksakallidel ja oglõdel raha nagu raba.

Pealinn Bakuu on saastunud, kuid väljaspool seda pole korralikke kuurortegi, rääkimata oma Tiskrest või oma Ocean Drive'ist.
Küll aga leidub ilus maatükk Kaspia mere ühes puhtamas nurgas.

GILDi investeerimisvõlurid esitlevad selle maa ostmise võimalust.

"Ei mingit spekuleerimist," arvavad lambad. "Meie raha läheb konkreetsesse liivasesse hiigelkrunti konkreetsete ministrite suvilate väärikas naabruses."

City Plaza pilvelõhkujas kontorit üüriva GILDi yuppie'd käituvad nagu maailmavallutajad. Baltikum on neile kitsaks jäänud - nüüd investeerivad nad Bulgaariasse, Ukrainasse, Armeeniasse... GILD kaalub isegi peakorteri Riiga kolimist, sest sealt väljub rohkem otselende.

Aserbaidžaan sobib vallutuste nimekirja ideaalselt.

See on kõikidest maadest parim. See pole mingi Horvaatia, see pole mingi Rumeenia. Me pakume 60-70protsendist tootlust naftatornide maal!

Luige- ja Vichmanni-sugustele seletavad nad, et kandke oma miljonid kohe üle, asjaga on kiire, muidu võite veel heast võimalusest ilma jääda.

Väiksemaid vendi meelitavad jutuga, et Luik ja Vichmann juba panid raha sisse, mida teie veel ootate!

Tolmuses Bakuus valitseb tohutu kuumus - 50 kraadi. Tormiline kinnisvaraarendus on vanadele tuulekoridoridele ette istutanud rea klaasmaju. Aga kohalikud käivad ringi ülikondades. Isegi ehitustöölised kannavad ülikonda, mis ilm ka ei oleks.

Selles riigis peetakse üksteisest lugu. ­Eriti peetakse lugu ­majandusminister ­Heydar ­Babayevi õukonnast. ­Majandusminister ja tema kolleegid on just üles sättinud välisinvesteerin­gute agentuuri. Azpromo ­eesotsas töötab noor tõusev poliitikatäht Emil ­Majidov. Keeled suus, naeratus ­valla tulevikule...

Emil ja tema minister ootavad. Ootavad raha Euroopa Liidust, ootavad suuri fonde, ootavad keskmisi fonde...

Kõik bakuulased näevad Moskva telekanaleid, teavad Moskva ümber üles plumpsatanud luksuslikest eramurajoonidest.

Roheline muru, punavalge tõkkepuu. Kahekorruselised eramud. Kolmekorruselised eramud. Nelja ja poole korruselised eramud.

Vulisev vesi. Muhamedi paradiis.

Ja varsti peaksid saabuma moodsalt riietatud spordimehed Eestist rahakohvritega ning ostma maad, kuhu kerkivad samasugused kodud 900-le aseri perele.

Majandusminister B annab Emilile käsu planeerida suur majanduskonverents. Uksed on avali, kulla eurooplased!

Õhustik on soodne, lavakujundus paljutõotav, legendid veenvad. Lambad uurivad veel, kas Balti suurima investeerimispanga mehed on ka isiklikult projektiga seotud.

"On küll," vastavad GILDi võlurid. "Meie investeerimisvirtuoos Tõnis Haavel isiklikult osaleb Seaside Residence firmas."

Pundis on ka purjeäss Harles Liiv ning rallimees Erki Piirsalu. Lai avalikkus neid ettevõtjatena ei tunne, kuid GILD on nendega varem teinud kinnisvarabisnist Bulgaarias.

Seda seltskonda iseloomustab lõtv enesekindlus ja kärsitu kõikvõimsus. Hoiak on: mis te kõhklete, siin töötavad asjatundjad, me tunneme Bakuus kõiki isakesi, kõiki tippe, kes oma aupaistega meie investeeringut turvavad.

Kõhklemine lõpeb. Eesti, Leedu, Kanada ja Norra investorid (täpsemalt: lambad) kannavad oma firmade, abikaasade, sõprade ja iseendi tööga teenitud raha osutatud arvele.

Need on reservid, mida oodatakse tagasi siis, kui Eestis jälle investeerimiseks läheb ja mull mööda saab.

Lambad ei oska aimata, et Eestis saab läbi nii Masu kui Täpe, aga GILDi kutsel investeeritud rahadega saab seis olema PuPu.Lambad ei tea, et osa heas usus teele saadetud rahast ei jõuagi Aserbaidžaani.

Lambad ei saa kunagi endale kaunist Mardakani krunti ministrite suvilate kõrval, vaid peavad hakkama ise käima pikkadel teejoomistel kõrbe eksinud sõjaväelinnakutes, et oma Lambafondi riismeid taga otsida...

Esimese lõike lammaste rahast teeb mõistagi GILD. Nad koorivad lammastelt 4,5 miljonit krooni "edukustasu" selle eest, et lambad keset suve Radissoni konverentsiruumi suurele pügamisele kutsuti.

Raha kantakse üle, aga maad ei tule.

Rallisõitja Piirsalu tõotab - saame krundi kohe-kohe, vajalik on veel vaid kohtumine president Ilham Alijevi naisega, kes korraldavat Aseris kinnisvaratehinguid.

Majandusminister B teeb visiidi Tallinna, tuju tõuseb ning Piirsalu pakub, et kui raha juurde panete, saab maad juurdegi osta.

Aga tutkit, brat! Maad ei tule. Finantsraportid hilinevad.

GILDi võluritel pole järsku enam aega Aseri asjadega tegeleda. Distansteerivad end tehingust, räägivad, et pidid vaid raha kokku ajama ja ei vastuta suurt millegi eest.

Lambad ilmutavad ikka veel postsotsialistlikku usaldust ning ei loe hoolikalt lepingute "pisikest kirja"...

Kuni 2008. aasta alguses tuleb kinnitus, et maaost kaunis Mardakanis kukkus läbi.

Piirsalud-Harlesed, kes ei kanna ­erinevalt aseri aksakallidest ülikondi, vaid ­kasutavad sportliku glämmi stiili ning kimavad nii ­Tallinnas kui Bakuus ringi ­Cadillaci ­džiipidega, vaigistavad-meelitavad lambaid: ostame maad teises, veelgi väärtuslikumas kohas. Sinna saab ehitada villasid ja ka uhke medit­siinlise spaa aseri ametnike ja nende kallite kaasade tarbeks. Ajame välja garantii, et Aseri riik tellib 300-350 kohta kaheksa aasta vältel.

Überrikastest lambakari on ärevusse aetud. Aitab lubadustest, aitab meelitustest! Tahame näha puust ja punaselt, kuhu panite me miljonid!

Tõprad vaikivad. Ei anna välja ühtegi paberilehte raha liikumise kohta.

Lambad võtavad ette detektiivitöö. Uuri­vad siit, uurivad sealt. Mida rohkem teada saavad, seda enam tõstab pead kahtluseuss, et viisid säästud pättide kätte.

Nad kahtlustavad investeerimiskelmust - kuritegu, mille alusel pole Eestis veel kedagi süüdi mõistetud. Karistus ulatub rahatrahvist viie aastani trellide taga.

Kättesaadud paberid lubavad kahtlustada, et tegemist on jultunud topeltmänguga - tõprad innustasid rikkaid lambapäid miljoneid kähku sisse maksma, hiljem aga võtsid sellest 50 miljonit välja ja maksid uuesti sisse oma nime all.

Kuhu raha kadus, pole selge. Ülekanded näitavad, et Aserbaidžaani jõudis vaid osa rahast. Märkimisväärse summa sai omavalitsusametnik, kes end peagi üles poos.

Pärast pikka pigistamist annab Erki Piirsalu välja paberi, et kümme miljonit dollarit sai sularahas keegi Kotcharii Kazanov, kellega ta maatükkide ostmise asju ajas.

Umbes 60 miljoni krooni saatus on segane. Läks see sama pundi kinnisvaraäri tarbeks Bulgaarias? Peideti mõnda Šveitsi panka või Gibraltari fondi? Keerutatakse kuskil mujal? Või viidi siiski kohvriga põlevate silmadega mustade maale?

Ühtäkki kaob silmapiirilt Harles Liiv. Lambad leiavad ta mitu kuud hiljem üles Floridast, kus mees tegeleb oma lemmiktegevuse purjetamisega. Jääb mulje, et Aseri asjad teda enam ei huvita.

Ka Tõnis Haavel kehitab õlgu. Ei tea enam Bakuu ärist midagi...

Ja tõepoolest: SAS Radissonis räägiti, et projekti veavad Harles Liiv, Erki Piirsalu ja Tõnis Haavel ühiselt, kuid paberite järgi kuuluvad firmad ja võlakirjad ainult Piirsalule või tema 62aastasele isale.

Lambad palkavad Veiko Kulla. Ekspolitseinik Kulla oskab Eesti oludes lahendada probleeme, mida lahendada pole võimalik. Aga Bakuu segaduse ees peab ta käed jõuetult üles tõstma.

Ei aita isegi suhtlemine kõige kõrgemal tasemel. Jaanuaris 2009 käib Aserbaidžaanis riigivisiidil Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Eestlaste-sõbralik majandusminister on selleks ajaks kinga saanud. Õnneks ei sitsi ta vangis, erinevalt eekäijast, kelle kinnilöödud akendega Armani-poodide üle nüüd kohalikud nalja viskavad.

Ilves palub Aserbaidžaani valitsustegelastelt abi, et päästa eestlaste maaost, millele lubasid igati kaasa aidata riikliku välisinvesteeringu agentuuri Azpromo töötajad.

Aga Ilvese palve ei aita.

Investorite esindajaks valitud hallipäine Enn Veskimägi ning GILDi juhatuse esimees, ärksusest pakatav Rain Tamm kohtuvad ka vanamehega, kelle sõna maksab kohalikus äris rohkem kui ühegi ametniku oma.

Nad viiakse keldrikorrusel asuvasse hämarasse hiigelsuurde piljardilaudadega saali. Tagumises nurgas avaneb uks pisemasse ruumi, kus istub isake. Eestlased räägivad oma murest, vanamees noogutab, aga ikka ei midagi.

Aserid itsitavad pihku, sest nad on näinud juba igasuguseid eestlasi, küll ärimehi, küll konsultante, küll esindajad - Erki Piirsalut ja Harles Liivi, Veiko Kullat ja nüüd veel Enn Veskimäge ning Rain Tamme ja keda veel.

Kõik nad küsivad maad ja räägivad investorite nimel. Sellises segaduses ei viibuta kavalad aserid sõrmegi.

Esmaspäev, 7. september 2009. Pügatud investorite rühma eestkõneleja Marcel Vichmann esitab Rain Tammele ultimaatumi.

GILD saab 24 tundi nn edukustasu tagastamiseks. Edust rääkida on täiesti kohatu, sest mingit edu pole olnud. GILD jättis miljoni euro eest võlakirju maha müümata, ei määranud audiitoreid, ei täitnud hoolsuskohustust investorite ees.

24 tundi möödub. Tamm ei anna raha ega vasta midagi mõistlikku.

Kõnelused jätkuvad. GILD ei saa Vichmanni päris pikalt saata, sest suurärimees võib õhku lasta GILDi riskifondi Arbitrage.

Mis saab edasi, teab vaid Jumal taevas.

Afääri ohvreid aitaks kõige rohkem see, kui president Alijev teataks, et eestlased investeerisid Aserbaidžaani riikliku fondi kaasabil ning neile tuleb anda hüvituseks väärikas maatükk kusagil mujal.

Seni on Eesti suurettevõtjad saanud vaid õppetunni, et vahetevahel käituvad nad isegi suurte summade puhul nagu täielikud lambapead.

Meid tahetakse võlaorjadeks muuta!

* Loos on loodud vale mulje, nagu oleks tegu GILDi juhitud projektiga. Projekti, sh võlakirjadest tulenevate nõuete eest vastutab emitent. Meie aitasime vaid leida kutselised investorid, kes on valmis investeeringut tegema. Emissioon märgiti edukalt täis ning emitendi edasise tegevuse eest GILD ei vastuta ega ole kunagi ega kusagil lubanud vastutada. Sama hästi võiks öelda, et Ekspressi IPO korraldaja vastutab Ekspressi juhtimise ja aktsia hinna eest.

* Investorid pole lambad, vaid professionaalsed investorid. Kõik nad kinnitasid oma allkirjaga, et nad on analüüsinud, aru saanud ja aktsepteerinud projektiga kaasnevaid riske. Riske kirjeldati investoritele puust ja punaselt, mitte "pisikeses kirjas".

* GILDil ei olnud kohustust due diligence'i teha. See kohustus oli investoritel endil. GILDil oli hoolsuskohustus ainult oma kliendi ehk emitendi ees. Nõustaja ei saa valida teisele ettevõttele audiitorit ega otsustada emissiooni mahu üle. Seega on artiklis vale väide - GILD jättis miljoni euro eest võlakirju maha müümata, ei määranud audiitoreid, ei täitnud hoolsuskohustust investorite ees.

* Täiesti vale on väita - "GILDi võluritel pole järsku enam aega Aseri asjadega tegeleda. Distantseerivad end tehingust, räägivad, et pidid vaid raha kokku ajama ja ei vastuta suurt millegi eest." Oleme oma ülesande täitnud ja ei vastuta emitendi ega investorite tegevuse või tegevusetuse eest.

* Suuremad investorid omavad juba viimase aasta jooksul tegelikku kontrolli emitendi üle. Oleme aidanud oma parimate võimalustega investoreid. Kuid tundub, et meie heausksust kuritarvitatakse, meile üritatakse suvalisi rahalisi kohustusi määrata, muuta GILDiga seotud isikud võlaorjadeks jms.


Rain Tamm, GILD Bankersi juhatuse esimees


Mida peab investor tegema, kui kahtlustab, et investeerimisfond ei kasuta raha sihtotstarbel?

Tal on põhimõtteliselt kolm võimalust:

1. esitada hagi, nõudmaks tingimuste rikkumisega talle tekitatud kahju hüvitamist.
2. esitada kaebus Finantsinspektsioonile.
3. esitada avaldus politseile.

Finantsinspektsioon

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid