Allpool Tiina Jõgeda ajateljeline ülevaade Eesti Ekspressist (ilmus 1000. numbri puhul 7.veebruaril 2009).

1989: 22. septembril ilmub esimene Eesti Ekspressi number, mille lugude hulgast leiab näiteks Mait Rauna kirjatüki Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei II Suurkogust "Estonias", Marika Villa poolt Setumaalt raporteeritud uudise Setu piirikomisjoni loomisest ning Hans H. Luige intervjuu metallikuninganna Tiiu Silvesega. "Uskuge mind, ma aitan kõik oma töötajad viie aastaga materiaalselt heale järjele," lubas Silves selles.

1990: Ekspressis leiavad kajastamist missikarussell ja KGB, riigipöördeoht ja Rootsi otsus väljastada eestlastele transiitviisasid "vaid 24 tunniks". 24. Eesti Ekspressis ilmus ka Sõltumatu Infokeskuse poolt toimetatud lisa Eesti Kongress. "Ostes selle lehe, toetad Eesti Komiteed," kõlas hüüdlause. "Hind 1 rbl."

1991: Ekspressi 100. numbrile pühendatud pidu kajastas loos "Talveaias peeti pidu" ei keegi mu kui frankofiil ja hilisem Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi. "Voolas shampanja ja konjak "Gremi" (neid sai tasuta), baarist võis juurde osta viskit ja nisuvodkat," teatas ta lugejaile. Lehe kollast erakuulutuste veergu täitsid teadaanded stiilis "Ostan tööviisa Rootsi või Soome", "Müün pidevalt valuutat", "Soovin kirjavahetust väliseestlasega" ning "Müüa pakendis "Annika"".

1992: Usutlus - pikk, kuid terav intervjuu - oli oma eluajal Ekspressi loetumaid vorme.

Imagoloogiliselt sai rubriik kõige enam seotuks EE toonase ajakirjaniku, hilisema europarlamendi saadiku Marianne Mikkoga, kelle intervjuud "restoranides einestada armastava" kerjusega mäletatakse tänaseni.

Hans H. Luigele ja Tiina Jõgedale 145. Ekspressis antud ustluses rääkis oma plaanidest ja seisukohtadest presidendikandidaat Rein Taagepera.

1993: Toimetusesisese hõõrumise tagajärjel sünnib Eesti Ekspressi vahele Kranaat, mille esialgne eesmärk oli parodeerida Ekspressi toonast kuulisa Magnet. "Kranaat ei küsi, k e s tegi. Kraanati ei huvita, miks tegi. Kranaat lihtsalt paneb ära. Kõmm!" teatas hoogne tekst.

Huumoriküljest oli asi esialgu kaugel - esimeses Kranaadis leidsid kajastamist peamiselt seltskonnauudised stiilis "Tiiu Silves näppas James Bondilt numbri", "Kolonel Toomepuu otsib elukevadet" ja "Riivo Sinijärv kummardas lapsena Kremlit".

1994: Persoonirubriik on lahutamatu osa Ekspressist. Varastel 90ndatel Liis Pajupuu sulest ilmunud imagoloogiline analüüs toonase first lady Ingrid Rüütli kohta oli ainukordne: kriitika, mida keegi polnud varem veel teha söandanud. 252. Ekspresis kirjutas Pekka Erelt aga persooniloo "ärinaisest" Enelin Meiusist, kes "ootamatult sattunud Sotsiaalpanga võlglaste nimekirja etteotsa". Kohe persooniloo kõrval asus parvlaev Estonia äsjasest katastroofist eluga pääsenute nimekiri...

1995: "Edgar Savisaar hoiab käes väikest diktofoni. Kereka mehe töntsid näpud peavad tõsiselt ponnistama, et õppida pisikese kassetiga ringi käima. Nii see imeriist siis töötabki. Ta ei tea paremaid spetse sel alal kui tema endised alluvad eriteenistuse päevilt. Kuid ise ta end Välja tänaval, SIA kontori juures, näidata ei taha. "Vilja! Vilja!" hüüab ta kabineti eesruumi."

Tarmo Vahteri, Hans H. Luige ja Pekka Erelti kahest artiklist koosnev seeria lindiskandaali tagamaadest mõjutas sel sügisel ühiskonda.

1996: Inga Raitar otsis üles invaliidistunud eridemineerija Aarne Loki, kes oli unustatud juba tosina aasta eest. "Me ei saa mingeid soodustusi ei elamispinna ega ravimite eest maksmisel," rääkis käed ja nägemise kaotanud mees. "Ma ei taha sellelt riigilt enam midagi," ütles ta.

1997: "Tuul Suur-Pakri külje all oli vaikne, vesi rinnuni. Mehed teadsid, et nende teel on selliseid kohti, kus tuleb ujuda. Kui jalad pärast 500 meetri läbimist enam põhja ei ulatunud, arvas Karm, et on jõutud sügavasse kohta, mis oli ka kaardil märgitud, ja selleks olid mehed valmis. Ujuti, ujuti, aga poiste jalad ei puutunudki enam põhja."

Madis Jürgeni ja Mihkel Kärmase lugu "Surmapäeval oli mere kohal ilus sinine taevas" kõneleb iseseisva Eesti militaarajaloo traagilisimast õppusest, BaltPati tagala ja staabipataljoni luurerühma katsest ületada jalgsi Kurkse väina. Uskumatus tragöödias hukkus 14 inimest, mitu korda rohkem, kui on hiljem langenud Iraagis ja Afganistanis kokku.

1998: Madis Jürgeni meilidebatt Toomas Hendrik Ilvesega lõppes Ekspressi õigeksmõistmisega Avaliku Sõna Nõukogus. Skandaalne artikkel ise lõppeb aga nii: "Priit Hõbemägi köhatab: "Eesti Maksumaksja asi ei ole üleval pidada välisministri hüljatud abikaasat. Ilves peab ise oma perekonna kulud kinni maksma.""

1999: Ärimees Mait Metsamaa on tapetud, politsei ei tea veel, millist motiivi teisele eelistada.

Ekspressi toonase krimireporteri (ja hilisema juristi) Meelis Hiobi loos "Külma närviga profi töö" kõlavad võimalustena nii "Metsamaa poolt korraldatud avariis hukkunute kättemaks" kui tüli armukese pärast.

Ekspressi fotograaf Ingmar Muusikus (kes hiljem on spetsialiseerunud peamiselt lindude ja loomade pildistamisele) kaupleb end sisse naabertrepikoja korterisse ning saab Metsamaa surnukeha väljakandmisest hea kaadri. Järgmise aasta algul valitakse tema töö üheks EAL fotopreemia nominendiks.

2000:

Aastatuhande vahetus oli Eesti Ekspressile hea aeg. Eesti Ajalehtede Liidu ajakirjanduspreemia pälvis olemusloo kategoorias Tarmo Vahteri "Berliini poisid", mis rääkis Lennart Meri Saksamaa-aegse klassivenna leidmisest; ära märgiti Aet Süvari ja Sulev Vedleri artiklid krahviperekond Tiesenhausenitelt varastatud majast, Linnart Viiki arvamus­lugu Eesti märgist, kirjanik Peeter Sauteri kirjutis Tšetšeenias hukkunud Vene sõduri isast.

Kuid ajastu vaimu tabas oivaliselt ka Sulev Vedleri kirjutis "Müüt sinimustvalgest kapitalist", milles näidati, et suur osa rahvuslikest suurärimeestest on oma firmad juba välismaalastele müünud.

2001: 2001. aasta kataklüsmirohkel sügisel lähetas toimetus New Yorki fotograaf Tiit Blaadi, kes mõne aja eest oli väisanud ka sõjast haavatud Belgradi. Loos "Kaks linna, kaks sõda" meenutas Blaat Belgradis kogetud väikerahvaste alaväärsuskompleksi: "Justkui väikesed koerad ründamas tavaliselt esimesena - hirmust suuremate ees." Ning siis New York: "Esimest korda Ameerikas, ei oska esmapilgul inimesi vaadates millestki aimata, et vaevalt kümme päeva tagasi elasid paljud neist üle õudusi, mida siiani võis vaid kinoekraanidel näha." Kuid "kui veel kärssavate ja haisvate WTC rusude kõrval näen pisaraid pühkivaid inimesi, tajun ehk esimest korda, kuivõrd kaitsetu on tegeliku lt inimene ka kõige turvalisemas ühiskonnas".

2002: "Vahel läks Merle hommikul nuttes lauda juurde tööle ja rääkis, et pole kodus magada saanud. (Ja vahel läks tööle purjus peaga.) Merle unistas pesumasinast ja sellest, et elu oleks kergem. Aga kergemaks ei läinud midagi. Augustis lasti Merle lüpsjaametist lahti. Tol saatuslikul laupäeval (8. septembril) tahtis Merle aias sibulad üles võtta, aga suur vihm tuli peale ja tööst ei tulnud midagi välja. Keegi ei tea, millal ta viina järel käis või kus ta jõi, aga pühapäeva lõuna ajal ütles Merle, et tal on paha. Istus välja trepi peale maha ja sinna ta suri." Pärnu metanoolitragöödias hukkunute elulood kirjutas 2002. aasta veebruaris lahti Madis Jürgen.

2003: See oli Res Publica noorpoliitikute esilekerkimise aastaks. Oma uurimuses "Äraostmatud" kirjutas Tarmo Vahter, kuidas kahekümnesed noormehed riigikokku jõudsid - ning paljastas, et aastaid poliitilise võimu võtmiseks valmistunuid ühendav partei käärib juba.

2004: "Ekspress avastas, et Tallinna bordellis on makstud Kunstiakadeemia rektori Ando Keskküla krediitkaardiga. Kunstiakadeemia ainuke krediitkaart on selle rektori ja Tallinna linnavolikogu liikme Ando Keskküla (Res Publica) käsutuses," kirjutas Birgit Püve 2004. aasta Eesti Ekspressi magnetiloos.

Paljastuse eest, et Kunstiakadeemia krediitkaarti oli kasu­ta­tud kokku seitsme Kätki Maja OÜ arve tasumiseks koond­summas 18 630 krooni, sai Püve hiljem Bonnieri auhinna.

2005: Nädal pärast Copterline kopteri allakukkumist taastasid Mihkel Kärmas, Jüri Muttika, Krister Kivi, Argo Ideon ja Sulev Vedler sündmused, mis juhtusid vahetult enne ja pärast katastroofi.

"Kui Tõnis Lepp kolmapäeva hommikul tööle jõuab, on ilm halb. Sajab. Tuul on tugev. Kiirlaevad ei sõida. Lepale on see hea uudis, sest need, kel kindlasti vaja Helsingisse jõuda, valivad nüüd kopteri. Broneerimiskeskuses heliseb telefon järjepanu. Copterline terminal on reisile soovijaid täis.

"Kui tekib mõni tühi koht, kas tekib mõni tühi koht, kas saaks veel peale," uuritakse personalilt.

Viimased broneeringud ja reisijate ringitõstmised tehakse umbes veerand üks."
Mis sai sel saatuslikul päeval kopterile läinutest, teavad kõik.

"Lend AAQ103" oli Eesti Ajalehtede Liidu konkursil üks parima olemusloo nominentidest.

2006: Artikli "Surra pisarates ja uriiniloigus" autor Viktoria Ladõnskaja töötas hooldushaiglas praktikandina nädal aega. "Psüühilise ja füüsilise töö ning palga vaheliste kääride tõttu tekib ükskõiksus. Kuid mitte kõikidel. Minu jaoks jagunesid selle haigla sanitarid kahte rühma: headeks ja ükskõikseteks. Neid eristas juba kasutatav sõnavara. Kui teised ütlesid "täiskustud ja täissitutud", siis esimesed hoopis "on vaja pamperseid vahetada"," kirjutas ta.
Järgmisel kevadel võitis Viktoria paljastus Eesti Ajalehtede Liidu konkursil parima olemusloo auhinna.

2007: "Siinsed diilerid annavad sulle lennujaamas seljakoti, kus sees on viis kilo kokaiini. See maffia, kes mind jälgis, tuli minu järel lennukisse. Kui olin Madridi lennujaamas läbimas turvakontrolli, ütles üks politseinik, et kas olen siin üksi ja miks ma siin olen. Tahtis uurida passi ja ko tti. Nii ma siin olengi. Ma nutan iga päev, sest tahan väga koju. Ma kardan seda kõige rohkem, et unustan eesti keele ära. Siin pole ühtegi eestlast.

Emme, palun ära vanaemale ja vanaisale midagi ütle."

Eesti Ekspressis kriminaaltemaatikat käsitlev ajakirjanik Janar Filippov paljastas 2007. aastal skeemi, milles narkomuulatööd saanud Eesti noored kümnete kaupa Ladina-Ameerika vanglates lõpetasid. Koostöös Krister Kiviga ilmunud ariklisari tõi Ekspressi aasta lõpus ka Bonnieri auhinna.

2008: Majanduskriis jõudis Islandile varem kui Eestisse, kuid Ekspressi artiklis "Islandi kell lööb keskööd" äratoodud intervjuud ja kirjeldused kõlavad iga päevaga aina enam vastu ka siin.

"Me oleme praegu avatud paadiga keset Põhja-Atlandit ja me siin teame üht-teist meresõidust. Tõenäosus, et me enam kunagi kallast näeme, on väga väike," ütles Ekspressile Islandi endine välisminister Jón Baldvin Hannibalsson.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid