Eesti suurim tankilahing
Augustis 1944 muutus sakslaste olukord Lõuna-Eestis ülikriitiliseks, Punaarmee tungis peatamatult üha lähemale Tartule. Kuna leiti, et tankideta on Tartu hoidmine võimatu, saatis väegrupi "Nord!" juhatus sinna ühe oma eliitüksuse.
Seda kamandas sakslaste kuulsamaid tankiässasid, kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitz.
Strachwitz oli legendaarne mees. 1939. aastal Poola ründamisel sai ta tuntuks hulljulgete retkedega vastase tagalasse, teenides "tankikrahvi" hüüdnime. Silma paistis ta ka Venemaal. Just Strachwitzi tankid jõudsid 1942. aastal esimesena Volga jõeni, purustades seejärel ootamatu rünnakuga Stalingradi lennuvälja ning hävitades seal 158 vastase lennukit.
Oma käitumiselt jäi Strachwitz aristokraadiks ka rindel. Ta väljanägemine oli alati laitmatu, ta magas pidžaamas, tal oli suur parima prantsuse konjaki kogu ning ta eelistas, et tema poole pöördutaks mitte sõjaväelise auastme, vaid krahvitiitliga. Samas valmistas ta oma hulljulged operatsioonid alati korralikult ette, mistõttu kaotused tema juhitud üksustes olid tavaliselt väikesed.
1944. aasta aprillis annetati Strachwitzile Saksa üks kõrgemaid autasusid - Briljandid Raudristi Rüütliristi juurde, mida anti välja üldse 29 inimesele. Nii pole ime, et "tankikrahv" Strachwitzi peale vaadati enne Eesti pinnal toimunud suurimat tankilahingut kui päästeingli peale.
Kiirustamise valus õppetund
Kindralmajor ei olnud eelseisvast Lõuna-Eesti ettevõtmisest sugugi vaimustuses, sest ülepeakaela tormamine talle ei meeldinud. Pealegi oli Strachwitzil kasutada kõigest 30 tanki.
Ja kiirustamine saigi Strachwitzile saatuslikuks, tema väeüksusele osutus see aga lausa hukatuslikuks. 23. augusti öösel sõitis kindralmajori Elva poole kihutanud auto Sangaste mõisa juures täiel kiirusel teelt välja. Strachwitz ja tema operatiivosakonna ülem said nii raskelt vigastada, et eelseisva tankilahingu kavandamisel ja juhtimisel nad osaleda ei saanud.
Krahh tuligi. Ootamata ära kõikide jõudude koondumist ning ilma Strachwitzi pedantselt läbimõeldud sõjaplaanideta alustasid sakslased 24. augusti varahommikul Elva all rünnakut. Vastase esimestest kaitseliinidest rullus üle ligi kilomeetri laiune surma külvav soomussein, mis liikus kahel pool Elva-Tamsa teed Pangodi poole. Tungiti läbi 891. laskurpolgu positsioonidest Pangodi silla juures ning edasi rünnati piki Elva-Tamsa teed Tamsa suunas.
Lahingu ägedusest annab tunnistust 189. laskurdiviisi ülema kindralmajor Pavel Potapovi langemine oma vaatluspunktis Etsaste-Tamsa tee ääres. Kui lahinguväljale jõudsid uued ja värsked Punaarmee üksused, siis võeti sakslaste tankiüksus pihtide vahele. Strachwitzi tankiüksus kandis suuri kaotusi ja võitles nüüd juba oma eksistentsi eest. Taandumiskäsk saabus liiga hilja - selleks hetkeks olid üksusest järel vaid riismed.
Käskluse kätte saanud, pöörasid allesjäänud lahingumasinad otsa ringi, tungisid piiramisrõngast läbi ning murdsid välja Puhja. Seal sattuti uuesti punaväe tankiüksuste rünnaku alla ning kaotati veel üks tank Panther. Kuid sellest hoolimata suudeti Rannu kaudu murda läbi Emajõe äärde Jõesuhu.
Kiirustades ja ilma "tankikrahvi" juhtimiseta tehtud rünnak osutus meeleheitlikuks ja täiesti läbikukkunud operatsiooniks. Armeegrupi "Narva" poolt väegrupi "Nord" peakorterisse saadetud info kohaselt oli Strachwitzi tankiüksuses 24. augustiks rivis veel sadakond meest ja ainult kolm lahinguvõimelist tanki.
Hirm surmas punamonumendi
Mart Laar kirjutab raamatus "Emajõgi 1944", et Tamsa lahing oli kahtlemata Punaarmee silmapaistev võit ning otsustas lõplikult Tartu saatuse. Kohalike elanike mälestuste järgi oli Tamsa külje all lahingu järel kaheksa Saksa põlenud tanki, kuid purustatud tankide täpset arvu kättesaadavad allikad paraku ei anna. Laari arvates kaotas tankiüksus Tamsa lahingus tõenäoliselt paarkümmend tanki ja soomustransportööri.
"Punaväe kaitse oli tugevam, kui sakslased eeldasid. Peale hävitava vastutule sai osale Wehrmachti tankidele saatuslikuks ka kütuse ja lahingumoona lõppemine. Õhust andsid lööke veel punalendurid. Pärast sõda vedelesid purukslastud tankid veel tükk aega lahinguväljal, enne kui minema veeti," rääkis kunagine Elva laskespordibaasi direktor Mihkel Päärde.
Nõukogude vägede suureks kaotuseks oli kindral Potapovi langemine. "Kindral Potapov jälgis oma vaatluspunkris lahingu kulgu, kui sedasama jälgimispunkti tabas mürsk. Sellest ajast kannab see kõrgendik nimetust Kindralimägi," lisas Päärde.
"Kindral Potapov andis käsu tulistada vastase tanke ja soomusmasinaid suurtükkidest otsesihtimisega. [-] Lahingut juhtinud kindralit tabas ootamatult mürsukild. Staabiohvitserid Drozdov ja Krassilnikov ruttasid ülemuse juurde, kuid neil jäi vaid üle asetada kindrali elutu keha telkmantlile," meenutas 189. laskurdiviisi poliitülem N. Jefimov hiljem.
Selle niisiis mitte ainult sakslaste jaoks traagilise lahingu auks kavandati 1980. aastate algul võimsat mälestusmärki, kuid plaanitud suurejooneline projekt teostus vaid paberil. Miks jäi grandioosne mälestusmärk Tamsa lahingu auks Elva külje alla püstitamata? Päärde sõnul osalesid tankilahingus põhiliselt sakslaste tankid, nõukogude väed tegelesid heitluse alguses taganemise ning vaenlase teraskoletiste tõrjumisega.
Et Tamsa tankilahingus olid ründavad Saksa soomusjõud, millel seisid vastas punaväe kaitsepositsioonidel asunud tankitõrjeüksused ja jalaväelased, avastati nõukogude ajal äkki, et võimas tankimonument võib kujuneda tahtmatult hoopis vaenlase hulljulget tankirünnakut mälestavaks ausambaks. Seetõttu piirduti vaid tagasihoidliku mälestuskiviga Kindralimäel.
