Miks lastest kasvavad türannid?
Siin pole sugugi tegemist mureliku lapsevanema või õpetaja kaebekirjaga AD 2009. Ei, tegu on Antiik-Kreeka filosoofi Sokratese kirjutisega umbes 2400 aastat tagasi. Miski pole muutunud. Kas see teadmine teeb meid rahutuks, rahulikuks või jätab ükskõikseks? Kas see on leppimise, allaandmise või hoopis muutmise ja muutumise koht?
Inimese põhiolemus pole pärast pattulangemist Eedeni aias muutunud. Selles osas püüab meile humanistlik psühholoogia puru silma ajada. Aeg oleks silmad, kõrvad ja süda avada kasvatus- ja kasvamistegelikkusele. Vastandumine, distantseerumine ning eitamine midagi ega kedagi ei muuda.
Autoriteet, kord ning korraaustus on minetanud oma väärtuse ja tähenduse nii perekonnas, koolis kui ka ühiskonnas. Kas tõesti peavad kodu, lasteaed ja kool olema kasvulavaks luksusejanu ning võimuiha rahuldamiseks? Kui kodust ja koolist saab eriliiki konkurentsi kasvulava, siis vaimne, emotsionaalne ja sotsiaalne pool jäävadki kujunevas isiksuses välja arenemata. Meist kujunevad vaid erinevate hüvede tarbijad ning kasvatajad.
Käsitledes lapse arengu- ja kasvukeskkonda, peaksime loobuma ükskord ja lõplikult totalitaarrežiimide poolt monstrumiks moonutatud terminoloogiapaketist, kus ainuüksi juba autoriteedi ja distsipliini mainimine seostub lapse ahistamisega ning arengu tõkestamisega. Distsipliin ja enesedistsipliin on kasvatuse (kui terviku arenemise) nurgakiviks. Kahjuks paljude vanemate (ja mitte ainult) jaoks kehastab distsipliin endas kõike taunimisväärset, nõukogulikku ning isiku arengut kahjustavat. Kui vabaduse eelduseks on kord ja korraaustus, miks siis paranoiliselt karta teatud (sisemist ja välist) sundust, allumist, kuuletumist, piiramist, loobumist, teatud ihade allasurumist, empaatiat, ligimesearmastust ning teistega arvestamist? Humanistlikel psühholoogidel pole mõtet siinkohal opereerida ja manipuleerida vabaduse kui kõikelubatavusega ning isiksusega, kelle toimimise põhimotiiviks on heatahtlikkus ning eneseohverdus kaasinimese heaks. Kahjuks see nii ei ole, mistõttu stardipositsioonil olles on vaja seada, põhjendada ning hiljem kontrollida erinevaid piire ning piiranguid. Kaoses ei arene keegi ennast ja teisi austavaks subjektiks, vaid hoopis ennasttäis despoodiks, kes juhindub oma elus põhimõtte järgi: „Mina ja maailm; ning „pärast mind tulgu või veeuputus."
Arenemise, kasvamise, loomise ja loovuse, katsetamise ning avastamise, uurimise ning teostamine, õppimise ning mängimise eelduseks on mängureeglid, kokkulepped, konsensus ning kompromissid.
Lapsevanemad ei suuda ega julge enam oma lastele ära öelda, ei öelda, piire seada ning sõnakuulmist nõuda. Miks? Aga just sellepärast, et nad seostavad lapse negatiivset emotsiooni puuduliku vanemliku armastusega ning seda tinglikku armastust püütakse kompenseerida sellega, et püütakse alati ja kõikjal lapse soovidele ning unistustele vastu tulla. Teisisõnu: lapsed soovivad endile sõnakuulelikke vanemaid ning kuna vanematel napib aega kvaliteetse lähisuhte loomiseks ning hoidmiseks, oskavad lapsed vajutada vanemate südametunnistuses just sellele nupule, mis paneb vanemaid tundma süümepiinu. Piinasid leevendatakse luksuse võimaldamisega oma võsukestele. Paraku aitab selline käitumine kaasa lapses miniatuurse despoodi kujunemisele, kellel on vaid õigused ja kasvavad vajadused. Kas selles on süüdi lapsed? Kindlasti mitte! Laps elab ja areneb helluse, õrnuse ning tingimusteta armastuse vaakumis. Armastuse ja hoolimise defitsiiti pole võimalik korvata raha ning asjadega. Asjadega ülekülvamine vaid suurendab lastes nõudlust uute ja veel paremate ja kallimate asjade järele. Lapse maailm muutub läbinisti asiseks (loe: materiaalseks). Seal polegi enam ruumi siirastele tunnetele, mina- ja maailmapildile, enese- ja väärtusteadvusele, adekvaatsele enesehinnangule ega südametunnistusele. Samuti kaasinimestele mitte. Lastest arenevad psüühilis-emotsionaalsed invaliidid, kellele paraku Eesti Vabariigis veel gruppi ei määrata. Küll märkavad seda õpetajad ja kasvatajad kui kasvuprotsessi juhtijad ning kaasvastutajad.
Laps vajab eluga toime tulemiseks tugevat ning turvalist lähisuhet, mis baseerub tingimusteta armastusele, mida ei saa võrdsustada kõikelubatavusega. Armastav lapsevanem peab lähisuhte edendamise nimel eraldama lapse jaoks kvaliteetaega, alles seejärel on põhjust rääkida erinevatest kasvatusmeetoditest - nii tunnustamisest kui ka karistamisest. Lähisuhe tähendab lapse jaoks olemas olla, kui ta seda vajab. Laps seob end nii vanema kui ka õpetaja külge, et olla armastatud, hoolitud, oodatud, imetletud, julgustatud ning ka igas mõttes turvatud. Poiss või tüdruk soovib olla aktsepteeritud sellisena nagu ta on, mitte sellepärast, mida on saavutanud õppimises, spordis või kusagil mujal. Mitmed uuringud näitavad, et õpilased on igas mõttes tulemuslikumad ja kuulekamad just siis, kui nende suhted vanematega, õpetajatega ning kaasõpilastega on head.
Siin on tegemist teatud liiki emotsionaalse sõltuvusega, millel on omaette kasvatuslik mõju. See sõltuvus vähehaaval kahaneb, murdeeas kaob peaaegu olematuks ning täiskasvanuks saades taastub teatud piirini. Emotsionaalne lähedus ning siiras armastus innustab lapsi kuuletuma, alluma, arvestama jne. Puberteedieas, kui emotsionaalne lähedus pole enam nii oluline, kuuletuvad noored vaid siis, kui vanemad ja õpetajad vaevuvad nendega argumenteerima ning vaidlema. Põhjendamata käsud ja keelud muudavad lapsed türannideks, kes oskavad vaid nõuda, ennast (üle laipade) kehtestada ning erinevaid hüvesid tarbida.
Keegi ei kujune autoriteediks ja eeskujuks ähvardades, hirmutades ning manipuleerides. Pime kuuletumine pärsib isiksuse arengut. Miski ei asenda tervet suhet ning sisulist suhtlemist. Lastesse investeeritud kvaliteetaega (olla ekstra lapse jaoks olemas) pole võimalik mitte millegagi kompenseerida. Mitte raha ja asjad ei kõneta lapse südametunnistust, vaid lapsevanema sõnad ja teod, hoiakud ning suhtumine ning tegelik olek. Laps vajab kodus ja koolis usalduslikku suhet ning turvatunnet, et hiljem isiksusena mitte väärastuda ning kodanikuna ebaõnnestuda. Surve tuleb asendada lähedusega. See loob eeldused sisemiseks ning vabatahtlikuks kuuletumiseks ning allumiseks.
Vastavalt Saksamaa Pereministeeriumi poolt läbi viidud uuringutele veedab rohkem kui 80% lastevanematest oma kooliealiste lastega vähem kui tund aega päevas. Uuringust selgus, et lastele eraldati päeva jooksul vaid loetud minutid. Šveitsi isadel piirdub lastele pühendatud aeg 20 minutiga päevas. See on mõtlemise koht.
Oluline on see, kas ema ja isa on lapsele kättesaadavad, mitte nende rahakott või pangakaart. Kui kodus tekivad kasvu- ja kasvatusraskused, siis ei peaks kohe asuma distsipliini karmistama, vaid lähisuhtesse investeerima - aeg maha, enne, kui lapse arengumootori rihm on ülepingest lõtvunu või maha jooksnud. Kvaliteetaeg lastega ei seisne mitte koduste tööde punktuaalses kontrollimises, vaid ühistegevustes, kus laps näeb oma vanemat erinevates rollides. Rõõm sellisest koosolemisest muudab suhte tugevamaks.
Kui soovime, et meie lastest ei kasvaks isekad türannid, peame neile eraldama teadlikult kvaliteetaega, kus lapsed on meie ning meie laste päralt.
Ramo Pener on tegevõpetaja, varem töötanud ka õppealajuhataja ja direktorina.
