Marek Strandberg : Valimised kui Ohmi seadus
Vaatame siis, millest sõltub kohalike volikogude valimistulemus statistiliselt.
Nii 2002., 2005. kui 2009. aasta kohalike valimiste tulemus üleriigiliselt esindatud erakondade jaoks näib olevat lihtne: mida pikem kandidaatide nimekiri, seda rohkem hääli ja mandaate. See sõltuvus kirjeldab ära üle 90 protsendi valimistulemusest! Mitte programm, mitte lipsu olemasolu või selle puudumine. Nimekirja pikkus on proportsionaalne saadud häälte arvuga. Loogiliselt see ju nii peabki olema: mida rohkem sõltumatuid ja iseseisvaid, tegusaid kandidaate, seda parem valimistulemus. Üleriigiliselt avalduv küllalt selge lineaarne seos omab loomulikult ka erisusi konkreetsetes kohtades ja konkreetsete erakondade puhul.
Ohmi seadus ütleb, et voolutugevus on pinge jagatis takistusega. Voolutugevus on poliitilise võimu mõttes siis võrreldav võimuga ja pinge nagu tahtega seda võimu saada. Piltlikult öeldes: Võim (saadud esinduskohtade arv) = Potentsiaal (nimekirja pikkus ja muud asjad) / Takistus.
Potentsiaaliks on siis kõik see, mida üks erakond suudab valijatele meeldimiseks välja käia. Nagu näha, mõjutab valijat kõige rohkem just nimekirja pikkus, aga loomulikult on sellesama potentsiaali osaks ka kasutatud häälemagnetid - pardid, haned, raha, nähtavalolek ja mis kõik veel. Omapärane on ka see, et juhul, kui see sõltuvus mingilgi määral tegelikkusega seost omab, siis järeldub sellest, et kõigile kohaliku võimu pärast konkureerivatele seltskondadele avaldub valimistel enamjaolt samasugune takistus võimu saavutamiseks.
Takistuseks on arusaadavalt tasuline meedia oma sooviga iga poliitilise piiksu või pildikillu eest raha küsida ning saada. Omaette takistuse komponendiks on üksteise jaoks ka kandideerijad ise. Needsamad A väited B kohta, et "see on lihtsalt lurjus ja kaabakas" või siis "B-le oma häält andes jääte te sellest hoopis ilma ja võimule saab hoopis C", on valimistakistuse vormid.
Minu tähelepanek ei pretendeeri põhjalikule avastusele, pigem osutan sellele, et Eesti valimismehhanismide analüüsimisel võiks juba täna astuda märkimisväärse sammu edasi ja tavapäraste analüütikute-muinasjutuvestjate asemel võiksid sõna võtta rohkem need, kel viitsimist ka arvandmeid analüüsida.
Üllatav on see, et vähemalt kohalike volikogude valimistel see avaldis niivõrd lihtne on. Loomulikult tuleb nüüd küsida, et miks osal õnnestub koostada pikem nimekiri kui teistel.
Saadud tulemusest saab teha järeldusi parema ehk rahvalähedasema kohaliku omavalitsemise kohta. Kui me soovime näha kohaliku eluga rohkem seotud volikogusid, siis loogiliselt võttes tuleb lahti rabeleda valimiste Ohmi seaduse kütkeist ja mõjule lasta inimesed ning Ideed. Lihtsaim tee selleks on vist erakondade ja valimisliitude asemel hoopis isikuvalimiste korraldamine kohaliku volikogu moodustamiseks. Enim hääli saanud moodustavad volikogu: kaob vajadus ja mõte kasutada häälepüüdjaid ja kui keegi sissesaanuist volikogust lahkub, tuleb asemele esimene väljajäänute hulgast. Sõltumata millisest kastist ta pärit on.
