See pedofiilikütt on Pille Alaver, Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse juht. Alaver jäi just sel päeval puhkusele, kui kohtus Kaur Hansoni asja arutati. Ent kust mujalt tasub puhkusel viibivat politseiametnikku otsida kui mitte töö juurest.

Alaveri väikeses kabinetis, keset töölauda, laiutab pirakas kaktus. Seintel on aukirjade ja fotode (sh meenutus veebruarist, kui president autasustas teda teenetemärgiga) vahel koha leidnud paar pisikest karuskulptuuri. "Näete, selline asi on mul ka" - pikk, sportlik, heledapäine komissar võtab riiulist "tulevikku ennustava", vurri meenutava imeasja, küsib sellelt: "Kas võtame külalise vahi alla?" ja keerutab vurri. Nooleke peatub miskipärast vastusevariandil "Jah".

"Ma ei veeda puhkust töö juures, täna oli lihtsalt üks koolitus," vabandab Alaver, olles istet võtnud toas, kus kannatanuid üle kuulatakse. Seintel on laste joonistused, nurgas lae all videokaamera, tugitoolist jälgivad vestlust kaks anatoomilist nukku - "poiss" ja "tüdruk". Väikesed kannatanud saavad nukkudel täpselt näidata, mida ja kuidas "armastavad" issid neile tegid. "Enamik pedofiile leiab, et see on õige ja loomulik, mida nad teevad. Kahetsevad väga vähesed." Kas Hanson kahetses? "Ei. Aga ülekuulamistel nuttis küll."

Viimaste aastate jooksul on Eestis süüdi mõistetud 74 pedofiili, enamik neist Alaveri töömail. Laste kallal vägivallatsejaid on mitu korda rohkem. Sellise massi kinnipüüdmiseks on vaja head meeskonda. "Erakordselt võimekas tiim," kiidab Alaver. Tiimi moodustavad lastekaitsetalituse töötajad - neli naist ja kaks meest, lisaks Põhja ringkonnaprokuratuuri alaealiste osakonna prokurörid. "Suuresti tänu prokurör Lea Pähklile olen siin vastu pidanud. Algus oli ikka väga raske. Probleeme oli palju, nõu küsida polnud esialgu kelleltki. Kaks varianti - kas saad hakkama või ei saa."

Aasta oli 1990, kui Haapsalus keskkooli lõpetanud ja Tallinnas kutsekoolis rätsepaks õppinud Pille Sepp avastas, et ta ei tahagi rätsepatööd teha. Aga mida siis? Otsustava tõuke andis klassivend Peeter Kaaret, kes on täna tuntud kadunud inimeste otsijana. "Peeter viis mu Nõmme miilitsakooli ja ütles, et nüüd hakatakse ka naisi vastu võtma."

Mitu aastat töötas Alaver Lõuna osakonnas uuri­jana. Kümme aastat tagasi menetles ta retsidivistist vägistaja, nii tüdrukuid kui poisse jahtinud Valmar Koemetsa kriminaalasja. See edukalt lahendatud juhtum tõi karjääri pöörde. Olles uurinud veel mitu sarnast kuritegu, sai Alaverist aprillis 2004 loodud lastekaitse talituse juht. "Probleeme oli palju, nõu küsida polnud esialgu kelleltki. Kaks varianti - kas saad hakkama või ei saa. Neelasin antidepressante ja olin läbipõlemise äärel, aga töö tuli ära teha."

Täna on Alaver korüfee pedofiilide jahtimise alal. Tema diplomitööd (Sisekaitseakadeemia, 2006) "Pedofiilid: olemus ja käitumise iseärasused" on tsiteerinud paljud väljaanded. Uuest aastast teistes prefektuurides tööd alustavad lastekaitseteenistuste töötajad saadetakse kogemusi saama teadagi kelle juurde.

Kui mingi asi komissar Alaveri närvi ajab, on see lõputu jauramine pedofiilide registriga seoses. "Praktikuna leian, et töös oleks väga palju kasu, kui seadused lubaks meil registreeritud pedofiilidel silma peal hoida ka pärast seda, kui nad on karistuse ära kandnud ja katseaja läbinud. Neil peaks olema kohustus meid oma elukohast informeerida ja meil võiks olla õigus nende juurde iga kell sisse astuda."

Erinevalt mõrvareid, korruptante või vargaid taga ajavatest uurijatest on Alaveri klientideks sageli kõrgesti haritud, elus edasi jõudnud, kavalad manipulaatorid, kes riskivad eluaegse häbi ja pika vangistusega. Nii pole mingi ime, et Alaveri kohta lähevad ringlusse uskumatud legendid. "Küll olen ma narkojoobes autoavarii põhjustanud, küll olen meestevihkaja. Joel Steinfeldt kutsub mind Pillepollariks, Hanson kogu meie asutust nõiajahi majaks. Tegelikult on lihtsalt hea tunne, kui oleme oma tiimiga mõne vägivaldse kurjategija paljastanud ja ta teenitud karistuse saab."