Andrei Hvostov : Eestisse rohkem euroopalist inkvisitsiooni!
Oleme ebausku rahvas. Meie üks populaarseimaid telesaateid oli selgeltnägijate võistlus. Maalehe tiraaž hüppab igal aastal lakke astroloog Igor Mangi horoskoobiga. Maakondades korraldatavad nõidade kokkutulekud muutuvad aasta-aastalt aina märgatavamaks. Vigala Sass, Pendli-Veeliks, Jäneda nõid, Kaika nõid, Nastja on rahvuslikud staarid … Võib-olla pole kaugel seegi aeg, kui vabariigi aastapäeva vastuvõtul näeb presidendiga kätlemas šamaanitrummiga teadjameest? Modellid ja seltskonnadaamid on selle lävepaku juba ületanud.
Mida sellest järeldada? Seda, et oleks aeg ellu kutsuda asutis, mis pole Eesti pinnal kunagi töötanud – Püha Inkvisitsioon.
Ravitsejad ja tervendajad, nõiavitsa liigutajad ja sõrmuse pendeldajad, aga sama hästi tublid luterlased võivad siinkohal vihastada, sest eks olnud inkvisiitorid jõledate ebauskude küüsis, saates tuleriidale lugematul arvul ilmsüütuid inimesi.
Tänased ajaloolased kahtlevad aga, kas inkvisitsioon on oma halva kuulsuse ära teeninud. Inkvisitsiooni tagurluse rõhutamine ja selle ohvrite arvu suurendamine oli juba protestantlike usupuhastajate propagandanipp vastase maine määrimisel. See traditsioon kinnistus lõplikult 18. sajandi Prantsuse valgustajatega, kes nägid katoliku kirikus vaba vaimu surmavaenlast.
Iga nähtust peab vaatama ajastu kontekstis. Unustagem jutud pimedast keskajast, kus inimesed uskusid üleloomulikke jõudusid. Inimesed usuvad neid ka praegusel “valgustatud ajastul”. Vahe on vaid selles, kui mõjuvõimsateks peetakse nõidasid ja kui tungiv on vajadus nendega võidelda. Neli sajandit tagasi arvati see vajadus olevat väga suur ning sellest tulenevalt pandi neile ka “täie rauaga”.
Kusjuures tegid seda just ilmalikud kohtud, mis allusid kuningatele, vürstidele ja krahvidele. Kui keegi selles hulluses esindaski mõistuse häält, siis pigem inkvisitsioon.
Sellest asutusest algas tänapäevase kohtusüsteemi võidukäik.
Varasem kahtlusaluste menetlemise viis oli nn ordaalid – süüdistatava järeleproovimine tule või veega. Arvati, et kõigevägevam ei lase süüta lambukesele halba sündida. Kahtlusalune pidi näiteks haarama hõõguvast rauast. Põletushaavad seoti kinni, et siis kolme päeva möödudes vaadata, kas asi oli pööranud paranemise teele. See tõestas kahtlusaluse süütust. Oli aga haav mädanema läinud, siis…
Kinniseotud süüaluse vetteviskamine oli veelgi kiirem moodus otsusele jõudmiseks. Õige vajus põhja, vale jäi pinnale ulpima (vesi kui puhas substants ei tahtnud rüvedikku vastu võtta või siis toetas saatan oma hargiga nõida tagumikust, nii et ta ei vajunud vee alla).
Eestis olid ordaalid levinud kohtupidamise moodus läbi kogu 17. sajandi.
Aladel, kus oli rohkem “euroopalist kultuuri”, toimetati tsiviliseeritumalt ehk inkvisitsiooni põhimõtete järgi.
Inkvisitsioonikohus eeldas vähemalt kahe tunnistaja olemasolu.
Süüdistatavale ei öeldud nende nimesid, kes teda süüdistavad, kuid tal paluti loetleda oma vihavaenlasi. Esines vihavaenlaste nimi süüdistajate hulgas, lasti süüdistatav kohe vabaks. Seda põhjusel, et inkvisitsioon ei tahtnud muutuda kohalikes oludes omavahelise arveteklaarimise vahendiks.
Järgmine kiiduväärt püüdlus oli süüdistuste doominoefekti vältimine.
Inkvisiitorid ei võtnud arvesse nende kätte langenud ja juba süüdi mõistetud nõia pealekaebamist piirkonnas tegutsevate teiste n-ö kolleegide aadressil. Selliseid tunnistusi peksid õnnetutelt välja ilmalikud kohtud, sellal kui inkvisitsioon lähtus teadmisest, et süüdi mõistetud nõid on valetaja ning ketser ja seepärast tema tunnistused ei loe.
Piinamine oli inkvisitsiooni kehtestatud praktika, ent sellel olid olulised piirangud. Inkvisiitor tohtis süüdistatavat piinata vaid siis, kui tal juba olid tema vastu olemas muudel meetoditel saadud asitõendid.
Vajati ülestunnistust, mitte teadmist. Piinata tohtis vaid üks kord ja vaid ühe päeva jooksul. Ülestunnistus kehtis vaid siis, kui järgmisel päeval seda korrati survet avaldamata. Praegused uurijad väidavad, et 50 protsenti meestest ja peaaegu 100 protsenti naistest suutis esimese päeva piinamise üle elada ilma, et oleks iseenda vastu tunnistanud.
Kindlasti on paljud kuulnud, et ühekordse piinamise klauslist hiiliti mööda sel moel, et järgmine ja ülejärgmine piinamine loeti selle esimese päeva n-ö jätkusessiooniks. Ent seda trikki kasutasid ilmalikud kohtud.
Süüdimõistetul oli õigus kaevata edasi kõrgemale kohtule. Põhimõtet järgisid kõik inkvisitsioonikohtud. Ilmalikud võisid seda järgida, aga ei pruukinud. Kui süüdimõistetul õnnestus apelleerida kõrgemale, siis olid tal head väljavaated saada õigeksmõistev otsus. Mida kõrgemal olid kohtunikud, seda skeptilisemad ja intelligentsemad nad olid.
Statistika kohaselt hukkasid inkvisitsioonikohtud nende kätte langenud ohvritest iga sajanda, ilmalikud kohtud seevastu mitu korda rohkem – 30–90 protsenti õnnetuist nõidadest, kes sattusid ilmaliku kohtu käppade vahele, lõpetasid elu võllas või tuleriidal.
17. sajandi nõiajahi taltsutamises oli suurimaid teeneid ühel Hispaania inkvisiitoril, kes saadeti 1611. aastal uurima Baskimaal puhkenud nõiahüsteeriat. Kahes baski külas süüdistati vanakurjaga läbikäimises üle pooleteise tuhande inimese, kellest enamiku moodustasid lapsed.
(Tõenäoliselt saigi kõik alguse sellest, et lapsed olid hakanud endale midagi sisendama ja hakkasid seda lõpuks ka uskuma.)
Õigusteadlasest inkvisiitor Alonso de Salazar Frias uuris asja kohapeal kaheksa kuud. Ta jõudis järeldusele, et laste tunnistused on täiesti ebausaldusväärsed (de Salazar: “Kui asja taga on Saatan ise, siis kuidas on ta olnud nii oskamatu, et tema tegevus on läbinähtav isegi kaheksa-aastastele lastele?”) ning et nõidade sekt on väljamõeldis.
Kuna selle uurimise käigus oli juba 13 inimest süüdi mõistetud ja põletatud, asus de Salazar analüüsima uurimisel tehtud vigu. Üks järeldusi oli see, et ülekuulamisprotokollidesse polnud kantud vastuargumente nõidumiskahtlusele. Laste ja täiskasvanud hüsteerikute sõnu võeti puhta kullana. Kohtunikud olid kallutatud, nad olid mõjutatud kohalike võimude eelarvamustest.
De Salazar menetles seda juhtumit nagu teadlane, aga mitte pime usufanaatik. Tema uurimuse tulemused tehti teatavaks kogu Hispaania inkvisitsioonile. Järeldused olid edaspidi kõigile kohustuslikud.
Tulemus? Kui Eesti aladel mõisteti 16.–17. sajandil nõidumissüüdistusega surma 65 inimest, siis palju suuremas Hispaanias loetakse ohvreid vaid 40–50.
Inkvisitsioon meie aladele ei jõudnud. Sellele peab mõtlema kahetsusega.
Meil käis kohtumõistmine ordaalide abil ka siis, kui mujal oldi sellest loobunud. Ebausk jäigi välja rookimata.
2005. aasta eurobaromeetrist selgus, et eestlastest uskus jumalat 16 protsenti küsitletuist, mis oli Euroopa madalaim näitaja. Vaime ja kõrgemaid jõudusid uskus seevastu 54 protsenti küsitletutest, mis oli Euroopas kõige rohkem.
