Hindamatu aare raamatu kaane sees
Ühel pimedal 1929. aasta novembrikuu õhtul tegi Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Helmuth Weiss Toompeal Eesti kultuuriloo ühe tähtsama avastuse. Tänu Weissile hoitakse nüüd Tallinna Linnaarhiivis 11 katkendlikku lehte vanimast säilinud eestikeelsest raamatust.
Tol õhtul köitis raamatukoguhoidja tähelepanu üks 16. sajandist pärit pruunist vasikanahast väljapressitud renessanssköide.
Õigemini selle lagunenud kaas, mille vahelt paistev täitematerjal polnudki vaid alamsaksakeelne. Siin oli sõnu ka eesti keeles! Weiss mõistis, et on avastanud midagi väga põnevat.
Avastuse olulisus selgus täies ulatuses pärast täitematerjaliks kasutatud lehtede ettevaatlikku ja aeganõudvat eraldamist. Peab ütlema, et selle leiuga kaasnes rohkelt õnne. Üheteistkümne katkendliku raamatulehe hulgas oli ka teose lõpulehekülg, millel seisis kirjas: Gedrucket tho Wittembrech dorch Hans Lufft / am XXV. tage des Mantes Aust. M. D. XXXV. Enam polnud kahtlust, Weiss oli juhuslikult avastanud Wittenbergis Hans Luffti trükikojas 1535. aastal trükitud katekismuse lehed. Nii vana maakeelset raamatut polnud veel kellegi silmad näinud.
Säilinud lehed on lõpuosa umbes 120-leheküljelisest katekismusest. Raamat on trükitud kahes keeles: vasakul leheküljel alamsaksakeelne tekst ja selle kõrval paremal lehel eestikeelne tõlge.
Fragmentidel on katked teisest ja kolmandast usutunnistusest, meieisapalvest, esimesest, teisest, kolmandast, viiendast ning kuuendast palvest ja ristimise ning altari sakramendist. Milline nägi eesti keel välja ligi 500 aastat tagasi? Näiteks meieisapalve paar rida, mida kirjutati tollal nii: “Synu tachmas sundküt kuth taywas / nynda kaes maa peel”.
Mis aga katkenditel puudus, oli katekismuse koostaja nimi. Weiss koos ajaloolase Paul Johanseniga leidsid sellele mõistatusele vastuse Tallinna rae kohtuotsuste raamatust. Nimelt oli seal sissekanne 17. juulist 1537, kus seisis kirjas, et katekismus pandi varsti pärast Tallinna jõudmist rae poolt keelu alla — “mitte just väheste vigade” esinemise tõttu. Kohtuotsuste raamatus olid ära märgitud ka katekismuse koostajad, Tallinna Niguliste kiriku õpetaja magister Simon Wanradt ja Tallinna Püha vaimu kiriku pastor Johann Koell, teksti eestindaja.
Tolle aja kohta väga suure trükiarvuga — 1500 eksemplari — katekismuse saatus oli kurb. Sisult “vigane” raamat hävitati.
Õnneks kasutati näpuotsatäit sellest köitmisel kaane täitematerjalina, tänu millele on meil olemas mingigi ettekujutus tollest raamatust. Vastasel juhul teaksime vaid fakti katekismuse ilmumise kohta, nii nagu sündis vanima teadaoleva eestikeelse raamatuga aastast 1525. Seegi oli katekismus ja seegi hävitati.
Mis sai edasi raamatu autoritest? Koell, kelle nime võiks eestipäraselt ka Kõll kirjutada, võiski olla päritolult eestlane.
Tema elu möödus ilma keerdkäikudeta Tallinnas. Wanradt seevastu oli teisest puust tehtud, vähemasti tema kohta on säilinud arhiiviandmeid. See Kleves sündinud mees pidi õige pea pärast katekismuse ilmumist Tallinna tolmu jalgelt pühkima. Nimelt tõusis linnas kära tema armuseikluste pärast, mistõttu Wanradt aastal 1537 kolis elama Saksamaale. Seal pidas ta mitmel pool pastoriametit kuni oma surmani 1567. aastal Danzigis.
