“Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi”
Sofi Oksanen ja Imbi Paju on loonud Eesti ajaloo tutvustamiseks võimsa rahvusvahelise tandemi. Kahe jõulise naise läbilöögivõime on imetlus- ja kiiduväärne. Nende selgitustöösse käesolevas kogumikus on haaratud arvukalt ka välisautoreid, kes kirjutavad läänes harjunud viisil ja seetõttu mõjuvad sealsele lugejale usaldusväärselt.
Kogumik ilmus Soomes mullu märtsis – suurküüditamise kuuekümnendaks aastapäevaks – ja on seal tunnustust leidnud. Nagu Imbi Paju eessõnas kirjutab, muutis see “Soomes Eesti ajaloost rääkimise viisi professionaalsemaks ja empaatilisemaks”. Mahukas raamat pakub väga mitmesugust materjali – tõsiseid ajalooartikleid, sotsioloogilist uurimistööd, esseid, poliitikavaatlusi, mälestusi, publitsistikat. Kuigi selline vaateviis pole just väga keskendatud, loob kogumiku massiivsus, käsitletud teemade tõsidus ja rahvusvaheline autorkond usaldusväärsuse ja olulisuse kuvandi. Ja see kuvand vastab tõele, siit saab tõesti teada Eesti kohta paljutki – alates Nõukogude anneksiooni õiguslikest aspektidest ja lõpetades tänase Eesti mahajäämusega feminismi vallas.
Mõned näited teemadest. Johanna M. Gleith selgitab, et läänel ei ole vahendeid Gulagi mõistmiseks – sellest pole piisavalt jutustusi, veel vähem visuaalset materjali. James J. Wertsch uurib kollektiivse mälu ja ajaloolise tõe vahekorda ning selgitab, kuidas Venemaa kollektiivsel mälul lihtsalt puudub valmisolek MRP ja Eesti annekteerimise aktsepteerimiseks. Keskendatud ja sisukas on T. H. Ilvese artikkel “Meloslasi mäletades”, mis visandab Eesti välispoliitika võimalikud teed, eriti pärast rahvusvahelist olukorda muutnud Gruusia sõda.
Raamatu kiituseks tuleb öelda, et ükski artikkel pole nii raskepärane, et teadusväline inimene seda lugeda ei jaksaks. Loomulikult on spetsiifilisemat, nagu näiteks Laura Assmuthi uurimus Setumaa elanike identiteedist, ja kergesti haaratavat. Viimase näieks sobivad Maimu Bergi mälestuskild nõukogude elu vaesusest või Tauno Tiusaneni meenutused endisaegsest Nõukogude-Soome suhtlusest. Eredad ja konkreetsed on Vladimir Bukovski ja Leo Kunnase mälestused nõukogude vanglast, Jüri Reinvere essee otsib tänase eestluse vaimu, Igor Kotjuh selgitab siinsete eestlaste ja venelaste vahekorda. Peeter Tulviste selgitab lühidalt ja löövalt, miks väliseestlasest president on etem nõukogude aja üle elanust. Lisaks muidugi lähiajaloo käsitlused.
Ajalugu, mälu, õiglus, identiteet, mõistmine, väärtused, tõde – need mõisted annavad kogumikule ajaloolise sügavuse, aga on juttu ka korruptsioonist, häbist, lepitusest, dekolonisatsioonist – märksõnad, mis puudutavad tänast Eesti ühiskonda. Mitme ulatusliku tekstiga astub üles koostaja Sofi Oksanen –- alates Gulagist ja lõpetades Tallinna gay-paraadide problemaatikaga. See tagab raamatule tarviliku moodsuse.
Mulle näib, et see kogumik on juhtinud Eesti ajaloo vähemasti Soomes perifeersest teemast intellektuaalsete arutluste peateele.
