Hämmastavalt ajakohane: Lennart Meri viimane kõne „Tule taevas appi“
„Me oleme kiiresti edasi liikunud, kuid sotsiaalsete vastuolude süvenemise hinnaga. Teist võimalust meil ei ole olnud. Kuid nüüd on aeg eriti teraselt jälgida, kas me tahtmatult ei ületa sotsiaalse taluvuse piiri. Tööpuudus on suur, pensionid on väikesed, aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu,“ ütles Meri.
Ta lisas selle teema juurde kaks märkust - esiteks, meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel, miks asjad nii on, nagu nad on. „Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus,“ ütles Meri. Teine märkus - parlamentaarne riik tugineb tugevatele erakondadele, millel on omad programmid ja põhimõtted. „Tahaksin jälgida ühe või teise või kolmanda eesti erakonna seisukohtade kujunemist näiteks hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas [...] Ma jälgin ''Fönixi'' kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk,“ märkis Meri.
Isegi Ansipiga seostatava fraasi „Tule taevas appi“ leiab sellest Meri kõnest – seda küll seoses Savisaare pildi tulistamisskandaaliga, mille ta seostas eelmainitud poliitilise kultuuritusega. „Tule taevas appi! Paugutamine põhimõtete asemel?“ noomis Meri Laari ja Lepiksoni.
Meri leidis, et me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast, kuid selle asemel krampuvad poliitikud detailidesse ja eriteadlased liigakadeemilistesse, arusaamatus eesti keeles väitlustesse.
"Ma tunnen, et meie poliitika, majanduse, avaliku sõna ja ühiskondlike organisatsioonide juhtide seas jääb puudu nii oskust kui tahet õigeid seisukohti selgitada, kaitsta ja ka ellu viia,“ ütles president.
Meri sõnul on meil olemas kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta - Eesti inimesed ja Eesti loodus. „Millistena me neid näha soovime, ja kui see on selgeks saanud: kuidas selleni jõuda?“ ütles president ja esitas seejärel mitu huvitavat küsimust:
Kuidas sünnib otsus riigijuhtimises? Kas ratsionaalselt või poliitilistest kokkulepetest tulenevalt emotsionaalselt? Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks? Kas Eesti sportlaste õnnestumistele aitab kaasa see, et poliitikud sinna sekkuda ei saa, et eesmärk on selge ja siht selleni ratsionaalne?
Ja lause, mis meenutab nii väga eelmist aastat poliitikas: „Kahjuks peetakse veel käesoleval ajal põhiseadusest olulisemaks üksikute poliitikute hetkenägemusi riigikaitsest. Selle nimel tehakse seadusi ümber ja antakse välja poliitilisi lubadusi.“
