Kuidas uputada Mistrali?
Helikopterikandja Mistral, milliseid Venemaa kavatseb Prantsusmaalt osta, pole oma suurusele vaatamata vallutamatu kindlus – selle võib kahjutuks teha mitmel viisil.
Prantsuse sõjalaeva Mistrali ähvardav suurus on selle tugevus ja samal ajal ka nõrkus. Laev kannatab teda tabanud hoope paremini kui mõni väiksem ja vanem alus, samas on teda kui sihtmärki lihtsam tabada. Eriti veel siinsetes vetes, kus kõik on lähedal ja peo peal. Mistrali võivad korralikult raputada õige mitut liiki relvad, mille omamiseks ei pea erinevalt laevast endast olema suurriik.
Esimene võimalus on laevade vastased raketid. Maailmas üks tuntumaid laevade hävitamiseks loodud rakette on Prantsusmaal toodetav Exocet (lendav kala), mida saab tulistada laevadelt, allveelaevadelt, helikopteritelt ja lennukitelt. Raketti kasutatakse väikeste kuni keskmiste sõjalaevade vastu ning see lendab 70–180 kilomeetri kaugusele.
Suurtele sõjalaevadele, nagu lennukikandja, see tõsist ohtu ei kujuta, kui just rakett ei taba näiteks masinaruumi või veeliini. Samas ei ole raketi esmane eesmärk iga hinna eest vaenlase laev uputada, vaid segada seda ja parimal juhul muuta laev teovõimetuks. Ja põlema suudab Exocet Mistrali kindlasti panna.
Falklandi sõja ajal aastal 1982 kasutas Argentina merevägi Exocet’sid edukalt Briti sõja- ja kaubalaevade vastu.
Teine tõhus rakett laevade vastu on meie ülemerenaabrite rootslaste RBS-15 (Robotsystem 15), mida toodab firma Saab Bofors Dynamics. Raketi viimane turul olev mudel Mk. III suudab hävitada ka maismaaobjekte. 2004. aastal tootmisse läinud Mk. III võib lennata kuni 250 kilomeetri kaugusele.
Väärt mõte ajaloost
Hirm idanaabri merekoletiste ees pole midagi uut. Juba enne Teist maailmasõda otsiti nende vastu tõhusat rohtu. Nimelt olid Eesti ja Soome sõjaväejuhid kindlad, et sõja korral püüavad venelased esimese asjana vallutada Hiiumaa, Saaremaa ja Ahvenamaa. See aga tähendanuks lõppu, sest saartelt järgnenuks rünnakud mandrile nii eestlaste kui ka soomlaste seljataha.
Tõsisem koostöö selle katastroofi vältimiseks algas kahekümnendail. 1929. aastal otsustasid Rootsi ja Soome peastaapide ülemad ellu viia geniaalse idee. Soome laht tuli lukku panna ja sel kombel suruda Kroonlinnas baseeruv punalaevastik kotti. Laht kavatseti sulgeda selle kitsaimas kohas, Porkkala neeme juures asuva Mäkiluoto saare ja Naissaare vahel. Nende kahe saare vahemaa on vaid 36 kilomeetrit.
Mõte polnud siiski uus, juba enne Esimest maailmasõda asus seal Peeter Suure merekindlustussüsteemi teine ehk peakaitseliin. Venelastel oli toona Soome lahel kaks ohtlikku rasket lahinglaeva, Marat ja Oktjabrskaja Revoljutsija. Marat oli veeväljasurvelt suurem laev kui Mistral, ta relvastuses oli 12 võimsat 305 mm suurtükki. Ometi oli eestlastel ja soomlastel eelis – nende suurtükkide laskekaugus oli koguni 43 kilomeetrit ja tuli palju täpsem kui venelaste lahinglaevade oma. Nii võidi Marat põhja lasta juba enne, kui ta suutnuks ise midagi korda saata. Kusjuures piisas ainuüksi lahinglaeva lähedal plahvatanud 305 mm mürsust, et ta lahinguvõimetuks muuta. Kahtlemata oleks sellise mürsu tabamus ka Mistralile kohutavate tagajärgedega. Paraku pole meil enam niisugust suurtükiväge.
Kas ja mida karta?
Ülejäänud relvades, millega oleks võimalik Mistrali augustada, pole samuti midagi uut. Miine ja torpeedosid on siinseis vetes aegade jooksul palju lõhkenud. Eriti rohkelt on laevu põhja viinud miinid, seda eelkõige viimase suure sõja ajal. Samas aga ei kujuta ette seda, et Eesti hakkaks rahuajal tiheda liiklusega Soome lahel igaks juhuks miine veeskama.
Kui palju aga läheks maksma Mistrali-klassi laevade tõrjumine? Rakettide Exocet’ ja RBSi hinnad ulatuvad kümnest miljonist kroonist veidi ülespoole. Täpse tabamuse korral võib juba üks rakett Mistrali liikumisvõimetuks muuta, tõenäoliselt kulub neid aga rohkem. Mitte vähem maksvate torpeedode ees on rakettide eelis see, et neid saab kaugemalt lasta. Niisamuti on vaenlasel maismaal asuvaid liikuvaid raketisüsteeme keerulisem avastada kui näiteks torpeedokaatrit Soome lahel.
Kas Mistral peale tutvustusreisi üldse meie vetesse ilmub? Tuhandete kilomeetrite kaugusele sõitvaid ja miljardeid maksvaid Mistrale vajab Venemaa oma suurriiklike ambitsioonide rahuldamiseks ookeanidel, mitte aga Soome lahe konnatiigis.
Küll aga on asjakohane juhtida tähelepanu meie vete kaitsele vaenlase rünnaku vastu. Ning kui Eesti riik praegu enamat ei jaksa, siis üks Sisu veoauto RBS-rakettidega võiks Naissaare tolmustel teedel ikkagi ringi vurada ja elus hoida vähemasti mõtet Soome lahe sulust.
Lugu ilmus esmakordselt 26.märtsil 2010
