Viljandimaal talu pidavad Ene ja Guido räägivad, kuidas nad kolisid Küprosele rikkasse Vene perekonda koduabilisteks. Tööpuudusest ja masust pääsemise asemel satuti galeeriorjusesse. Ööbiti rõskes keldris, taluti tööandjate sõimu ja mõnitusi ning tagatipuks jäädi ilma lubatud palgast.
Janar Filippov
VÄRVILISED MEENUTUSED ÕUDUSUNENÄOST: Ene keldripõrandal keha kinnitamas. (erakogu)
FOTO: ---
Viljandimaal talu pidavad Ene ja Guido räägivad, kuidas nad kolisid Küprosele rikkasse Vene perekonda koduabilisteks. Tööpuudusest ja masust pääsemise asemel satuti pärisorjusesse.
Oktoobris leidsid Ene ja Guido "Kuldsest Börsist“ kuulutuse: Küprosele otsiti koduhoidja tööle 50ndates aastates abielupaari. „Saime teada, et naisterahval tuleb teha süüa, koristada, pesu pesta ja triikida. Mehe ülesandeks oli 4-aastase lapselapse lasteaeda ja tagasi sõidutamine, jälgimine, et kodumasinad töötaks ning läbipõlenud elektripirnide vahetamine. Abilisi vajas vene rahvusest väga rikas pere, kes elanud Küprosel juba 20 aastat. Ütlesime, et meil on Eestis talu, seega majapidamistöödega pole muret. Lisaks on üks meist (Ene) elukutseline kondiiter ja saab toidu valmistamisega kenasti hakkama, teine (Guido) aga inglise filoloog ja muusik.“ Villa omanikest abielupaar Andrei ja Elena kohtlesid neid kui orje, kes paari tunnise etteteatamisega pidid katma nii peolaua kui koristama maja. Kõige selle juures käskisid Vene rikkurid endid lugupidavalt teietada. Tegelikud tingimused erinesid aga kirjeldatust kardinaalselt. Ene ja Guido elukohaks sai villa rõske kelder, kus pidi vastu võtma isegi jõulud. Pangaarveid ega töölepinguid Enele ja Guidole ei vormistatud. Lubatud palgast ei saanud nad sentigi. Guido ütleb, et sõitsime 21.sajandil ühest EL liikmesriigist teise, et teha tööd ja teenida elatist. Tulime müüma oma töökust, mitte au ja väärikust. Selle asemel sattusime ajas tagasi pärisorjanduslikule Venemaale.“
See artikkel on avatud vaid tellijatele. NB! Kui oled tellija, siis palun värskenda veebilehte või pöördu klienditeenindusse.