Lavastada kõiki neid keerde ja alltekste pole lihtne. Raudsepp on hästi välja toonud tegelaste muutumise, nende erinevad olekud ja pained, kuid kogu lugu jääb siiski suhteliselt segaseks. Eks see nii peabki olema, on ka Pinterilt kunagi küsitud, millest tema teosed räägivad, ja kirjaniku suvaline vastus “nirgist joogikapi all” on saanud paljutsiteeritud repliigiks tähtsates uurimustes, sest see on vähemalt miski, millest saab kinni võtta. Kuid vaadates “Eikellegimaad” pole nirki hambusse vaja: see pole müsteerium, vaid poeetilis-küüniline juhuslik sissevaade mingitesse (juba elatud) eludesse, fragmentaarne ja ebaühtlane, just nagu elu, kui seda enda jaoks liiga paika pandud ei ole.


Siim Nurklik “Kas ma olen nüüd elus”
Lavastaja Lauri Lagle. Kunstnik Liisi Eelmaa. Mängivad Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel ja Kristo Viiding.
Esietendus 11. aprillil Draamateatris.


(Ivar Veermäe)

Seda lavastust fragmentaarseks nimetades oleks nagu öeldud juba liiast. Kohati on arusaamatu, miks oli Nurkliku näidendi ümber vaja ehitada kontor, miks on vaja tegelasi identifitseerida, mida see ahv seal kargab. Miks üldse oli lavastada vaja. Sketšid laval on tihti lõbusad, kuid tunduvad lihtsalt varjavat tõsiasja, et tegu on raamatu deklameerimisega ja kogu muu trall pole sõnumi edastamiseks eriti vajalik.

Sõnum pole muidugi ühene. Räägitakse ühest ja teisest, tekst pendeldab veetleval moel naiivsuse ja küünilisuse vahel. Teemadeks inimsuhted, virtuaalsus ja reaalsus, mäng ja elu. Saatjaks pidevad identiteediotsingud.

Seda peab küll lavastaja kiituseks ütlema, et küsimus, kas tegelased on elus, tekib kohe. Kas nad on üldse kunagi elus olnud. Või on tegemist mingi second life’i keskkonnaga, mis ise end elusaks peab. Ja laiendades: paljud üldse neist inimestest, keda kontoris näeme või kes tänaval vastu tulevad, elus on. Paljud neist mõtlevad? Kas ma mõtlen? Või ma ainult mõtlen, et ma mõtlen? Kujutan ette, et olen olemas? Kui keegi viitsib mõelda, tore on.

Mis juba lavastuses “Sinul on meretäis hirmu” silma paistis, on Lauri Lagle väga hea ruumikasutus. Ütleks isegi, et koreograafiline. Veidi nagu pepeljajevlik, kui nii on viisakas öelda. Visuaalselt on “Kas ma olen nüüd elus” üldse tugev, Ivar Veermäe on teinud vinged animatsioonid ja silma võrkkesta poolt ajju saadetav informatsioon on mahult võrreldav kuulmiselundi püütuga, kuigi, nagu eespool mainitud, need on veidi omavahel konfliktis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid