29.04.2010, 00:04
Kunstiturult tuleb kõrbehaisu
Eestis on pakkumisel kümnete ja kümnete miljonite kroonide eest kunsti. Keda aga ei ole, on ostjad.
FOTO:
Sel kevadel on toimunud juba kaks kunstioksjonit ja veel neli ootab ees. Ent juba praegu võib öelda, et olukord on nutune. Nii nutune, et rääkida võiks isegi oksjonituru kokkukukkumisest Eestis. Faktid on tõepoolest karmid. Kunstisalong Allee pani enampakkumisele 48 teost, neist ära osteti kõigest 12. Needki kas alghinnaga või alla selle. Kunstioksjonite lipulaeval Hausil ei läinud sugugi paremini. Poolesajast taiesest leidis uue omaniku vaid 16. Peamiselt samuti alghinnaga. Kusjuures kummagi oksjoni käive oli vaid natuke üle 300 000 krooni. Mis on lahti? Üheks ebaedu põhjuseks on see, et kuus oksjonit on selgelt liiast. Supp on muutunud lahjaks – tõeliselt häid teoseid lihtsalt ei jagu ja maht täidetakse keskmikega. Seetõttu on meie kunstioksjonitel oht muutuda galeriimüükideks – enamiku teoste puhul ei näe põhjust, miks neid oksjonil müüa. Niisamuti ei peegelda kunsti hinnad igapäevaelus toimuvat. Nad elavad oma elu, olles liiga kõrged ajal, mil vaba raha niigi vähe. Tavaliselt põhjendavad oksjonikorraldajad kõrgeid hindu sellega, et omanik ei nõustunud odavamalt müüma. Arvan, et otsustav sõna peab jääma oksjonimajale. Kui omaniku küsitud hind on ebarealistlikult kõrge, siis tuleb pildist loobuda. Eelnevast pole raske järeldada, et kunsti pakkumine – ainuüksi kevadistel oksjonitel on kokku üle 300 taiese – ületab praegu selgelt nõudmise. Ja kunsti tuleb üha juurde. Nii näiteks ütles suurärimees Urmas Sõõrumaa, et tema kavatseb umbes pool oma 100 miljonit väärt kollektsioonist ära müüa.