11.06.2010, 00:06
Spioonilugu: kirjandusklassika tõlkija osutus suurriigi topeltagendiks
Aleksander Kurtna (1914–1983) teenis leiba kirjandusklassika tõlkijana. Aga ka kahe omavahel sõdiva suurriigi topeltagendina Roomas.
FOTO:
Aasta 1957 kirjanduslik suursündmus oli Giovanni Boccaccio “Dekameroni” ilmumine eesti keeles. Kõigest kolm aastat varem naasis Siberist mees, kelle nime leiame raamatu järelsõna alt – Aleksander Kurtna. Ligi kümme aastat Norilskis veetnud Kurtna polnud aga represseeritud. Ta istus asja eest. Kevadel 1942 oli Itaalia sõjaväeluure (SIM) kinni püüdnud kummalisi raadiosignaale, mis näisid tulevat Vatikanist. Mis aga muret valmistas, oli nende tundmatu kood, mis erines täiesti Vatikani tavapärasest. Lõpuks õnnestus itaallastel välja peilida saatja asukoht. Selgus, et signaalid ei tulnudki Vatikanist, vaid selle külje alt, tänavalt nimega Via delle Fornaci. Ühel maikuu varahommikul 1942 tungisid Itaalia luureametnikud Via delle Fornacil asuvasse korterisse, mille omanikuks oli keegi Soome ärimees Holger Tavornen. Tema korterist leitigi raadiosaatja, mis oli radiaatori taha peidetud. Tavornen aga polnudki soomlane ega ärimees, vaid hoopis Nõukogude luurevõrgu sakslasest radist, kes tegutses juba alates 1940. aastast. Hann andis üles noore itaallanna, kes oli luurevõrgu juhi armuke. Ja tema omakorda andis üles oma kallima. Võrk hargnes edasi ja lõpuks jõudis Itaalia luure korterisse vaiksel Via Chereni tänaval. Selle asukaiks olid vaimulikurüüd kandev noormees ja tema abikaasa. Too müstiline vaimulikurüüs Vene agent polnud ei keegi muu kui Aleksander Kurtna. Räpinast pärit Kurtna saabus Rooma 1936. aastal õppimaks Paavstlikus Kolleegiumis Russicum. 1939. aastal sai ta stipendiumi president Konstantin Pätsilt, et teha uurimistööd Vatikani arhiivis. Suvel 1940 kukkus Kurtna hea ja turvaline maailm kokku. Ühes Eesti Vabariigi kadumisega ajalukku, kadus ka Pätsi stipendium. Kuid juba sügisel hakkas ta raha saama Moskvast, Teaduste Akadeemialt. Muidugi oodati talt selle eest teeneid – vend Alessandro oli sõlminud lepingu saatanaga. Ja Kurtna varustaski oma isandaid Vatikanist pärit infoga. Kui suvel 1941 algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, ei jäänud Kurtna ilma rahastajata. Nüüd olid selleks sakslased ja neidki hakkas noor teadlane rikkaliku infoga varustama. Kuni 30. juunini 1942, mil nädalaks Eestisse sõitnud Kurtna vahistati naasmisel Rooma. 15. augustil 1943 ootas Kurtnat ees sõjatribunal. Tema väljavaated polnud roosilised. Itaalia vaenlase Nõukogude Liidu spiooni karistuseks võis olla vaid surm.