Spioonilugu: Vend Alessandro (järg)

Juuli lõpul 1943 kukutati Mussolini võimult, mis muutis ka Roomas tribunali ootava tulevase tõlkija Aleksander Kurtna saatuse – peagi hõivasid linna sakslased ning Gestapo ülem Herbert Kappler lasi oma tippagendi vabastada. Itaallased Kurtnast täit selgust ei saanudki. Kelle agent ta ikkagi oli, kas venelaste või sakslaste, või hoopis mõlemat? Vabanenud Kurtna jätkas tööd sakslaste heaks ja käis Gestapos regulaarselt aru andmas Vatikanis toimuva kohta. Jaanuaris 1944 viis saatus Kurtna kokku Rooma saabunud obersturmbannführer Georg Ellingiga, sellesama mehega, kes oli 1941. aastal Eestis andnud korralduse hukata tema vend. Kurtnast sai ka Ellingi agent ja suur lootus. Nimelt pani Elling kokku luurevõrgu, mis pidi põranda all tegutsema hakkama siis, kui lääneliitlased hõivavad Rooma. Võrgu võtmeisikuks oli Kurtna. Kas kättemaksuks või mitte, aga Kurtna hankis koopiad kogu sakslaste luuret Roomas käsitlevatest dokumentidest ja toimetas need pärast liitlaste Rooma jõudmist ühe oma Vatikani-sõbra abiga Vene saatkonda. Kurtna paljastas kõik selle ka lääneliitlastele, kui ta 5. juunil vahistati. Kurtna seotusest Vene luurega ei teadnud lääneliitlased veel midagi. Küll olid nad veendunud, et Kurtna värvati sakslaste poolt ja ta kuulus Roomas tegutsenud SD spionaaživõrku. Augusti keskel aga teatasid venelased, et Kurtna on nende agent ja palusid ta välja anda. Septembris 1944 antigi Kurtna venelastele üle ning ta toimetati Moskvasse. Sealt edasi Siberisse, Norilski vangilaagrisse. 1954. aastal Kurtna vabanes ja naasis Eestisse. Temast sai suurepärane tõlkija. Oma luureseiklusi ta sõprade ees ei varjanud, kuigi ega ta detailidesse ka ei laskunud.