João Lopes Marques : Eesti ei saa endale enam kaotatud lahinguid lubada
Valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud tol hetkel ärritunud, kui otsustasin järgnevad read Tallinki tekil istudes kirja panna. Jah, olen järjekordselt teel Helsinkisse; jah, jälle ootab mind ees lend Vantaa lennujaamast. Mis parata? Kui korrutada 350 eurot kahega, on see kokku hirmuäratav 700 eurot. Lennupiletite hinnad Tallinnast on tänapäeval masendavad. Paras masohhism, aga kahe peale säästab see hommikupoolik meile 300 eurot.
Ei midagi väga uut: nii on see olnud sellest ajast peale, kui KLM aasta tagasi Tallinna liini kinni pani. Järgnes majanduslangus... ja Estonian Airi allakäik. Estonian Air? Ei saa öelda, et see riiklik lennufirma mulle väga sümpaatne oleks. Enamik minu kogemusi nendega on millegi poolest soovida jätnud, rääkimata sellest, et toidu eest peab eraldi maksma.
Meel kisub aina kurvemaks, kui mõtlen, et kolisin 2006. aastal Eestisse nimelt ka odavate lennupiletite ja riigi hea ühenduse pärast. Asjaolud on vahepeal kõvasti muutunud... Elaksime nagu teisel ajastul.
Hea on, et inimestel on kiirem kohanemisvõime kui teistel (madalama arengutasemega) liikidel. Helsinkis käimisest on kujunenud minu elus igakuine „vihkan, aga kannatan ära" kolgata. Vähemalt saan poed läbi kammida ja end Põhjamaades valitsevate trendidega kursis hoida. Või tarvidusel paari odavaid teksaseid H&Mist hankida. Saan nautida kosmopoliitsustuulekest, mida Tallinnas viimasel ajal enam kuigi sageli ei tunne.
Osalt ka seetõttu, et Eesti on kaotanud suurema osa olulistest õhulahingutest.
Analoogia Teise maailmasõjaga on puhas kokkusattumus. Aga ma kordan: Eesti kaotab olulisi õhulahinguid ja neist tähtsaim on Eesti-Läti vaheline (sama juhtus Leedu riikliku lennukompaniiga, mäletate?). Tänu Riia näivale kesksusele ja linna residentide kriitilisele massile on Air Balticul õnnestunud piirkonna õhuruum enda kätte haarata. Samal ajal, kui Läti avab Aasias ja Lähis-Idas riburada uusi liine, heietab Andrus Ansip Toompeal, mida kõike tema valitsus on Eesti õhuruumi jaoks plaaninud....
Pole just väga julgustav. Loota Helsinkile ja Riiale, et need Eestile piisava rahvusvahelise ühenduse loovad, on optiline illusioon. Kusjuures mitte parimate killast - laevapileteid, bussipileteid, taksoarveid, lisaks toidule kuluvat summat ja väsimust arvestades kulutab reisija lõpuks peaaegu sama palju raha, kui otselennuga Lennart Meri Rahvusvahelisest Lennujaamast.
Tallinna lennujaam on igati kena ja mugav lennujaam. Kahju, kui mõelda, et kes teab, kauaks sinna omadussõna „rahvusvaheline" veel jääbki. Võimalik, et lähiajal ristitakse see kohasemaks Lennart Meri Baltikumi Lennujaamaks.
Kelle otsusega siis Eesti elanikke niimoodi piinatakse? Mina usun, et tegu on raha- ja visioonipuuduse kahetsusväärse kokteiliga. „Puhtpragmaatilised põhjused..." ütles mulle sõber Priit. Võib-olla on tal õigus: Eesti on varsti eurotsoonis ja riigi rahandusseis on Euroopa üks tervislikumaid. Aga sellegipoolest on seesugune isolatsioon - sõltumine naabritest - päris murettekitav.
Tallinna geograafilist asukohta vabanduseks tuua ei saa: tulevikus seisab Eesti areng teenuste pakkumisel ja õhulahingutele läbi sõrmede vaadata ei ole siis enam võimalik. Heaks eeskujuks on Praha ja Czech Airlines. Kui see on liiga kõrge siht, võiks vähemalt Euroopa õhuruumi korra järgida.
Toon näite: kui Eestile ja eestlastele on Georgia nii oluline, nagu räägitakse, miks mitte avada otselennud Tbilisisse? Või sõltus Balti tiigri saatus SAS-i ja Skandinaaviamaade otsustest, millega mõni aasta tagasi panustati Estonian Airi asemel Air Balticule?
Hiljuti investeeris valitsus Estonian Airi aktsiakapitali miljon Eesti krooni. Huvitav on vaadata, kuidas see Eesti õhuruumi mõjutama hakkab. Eriti sellepärast, et põhilahing kaotati tegelikult juba kümme aastat tagasi: vaatamata oma majanduslikule haavatavusele, on Lätil õnnestunud Lääne ja endiste nõukogude vabariikide vahele sild ehitada ja sellega on ta teinud endast piirkonna enam-vähem vältimatu tugipunkti. Neil on ambitsioonikas laiaulatuslik plaan ja raha muudkui koguneb.
Paradoksaalsel kombel tõestab Läti Tallinnale ja kogu ülejäänud Eestile, et ei saa ka ainult ühes suunas vaadata. Narva-Peipsi raudne eesriie on probleem ja liigne pragmaatilisus võib visionääride visiooni häguseks lüüa. Megalomaania? Vahel on oluline pilk natuke kaugemale kui ainult oma nina ette suunata...
*João Lopes Marques on raamatu "Minu ilus eksiil Eestis" autor
Tõlkinud Teve Floren
