Nädala raamat: Tuuli Taul “Täiuslik ja turvaline”
Tuuli Tauli puhul on justkui raske rääkida debüüdist: juba mitu aastat tagasi kuulsin toda imelist jazz-lauljatari ta oma tekstidega laule esitamas; olen lugenud ta luuletusi ja proosatekstegi Värskest Rõhust. Taul jahmatas mind juba esimesel korral, kui teda laval kuulsin ja nägin: temas oli miskit siirast ja üdini linlikku (esimesed sõnad, mis mäletan: “Lähme, joome klaasi veini!”). Ja ta rääkis tõesti oma lugu, samas mil paljud teised jazz-piigad ta ümber laulsid miskeid standardseid ja keni, tehnilisi, pehmekõlalisi laulukesi…
Nüüd ent esimene luulekogu. Pole see ei täiuslik ega ka turvaline. Õnneks! Täiuslikkusest lahutab seda kirjutamise laad: siin on realismi- ja naturalismielemente, me argisele ja olmelisele olemuslikku ja loomulikku vabavärssi, ehedat ja elusat, millele meil miskipärast viltu kiputakse vaatama.
Turvaline pole Taul jällegi toopärast, et ta on kriitilise ja kiusliku pilguga. Nõnda vaatab ta nii linnalaste elumängu, luulet ja luuletajaid, iseenda üksildust ja kõiki luhtunud/luhtuvaid romantilisi püüdlusi, jah, mehed ta tekstides on üsna … mökud. Mis teha. Sellepärast Tauli veel feministiks ei nimeta, aga liialt turvaline see sõit ta kõrvalistmel küll pole.
Viimastel aastatel on muidugi ilmutatud säärast biitpoeetilist, noore ja julge naise pilguga vaadatud maailmakäsitlust. Tauli sisemine tuli on selle kõrval vaka all hoitum, timmitum, ta “ei küta üle”, ei lõhu käestläind noore hobusena (kuigi perutab mõnel hetkel, teeb paar küllalt kiuslikku hüpet, et ratsanik pudeneks).
Miks mul too laad hinge hellaks tegi? Me ei pruugi ju nõustuda “katkestuste kultuuri” mõistega, mida Eesti kohta on pruugitud, aga miskit meil teistmoodi kulges ja kulgeb kui vabas maailmas, see on selge. Taul on jõudnud säärase 1960ndate Põhjamaade linnarealistliku modernismini (keelekasutus on ilmselgelt ja hästi valitsetult “moodne”), mida meil tol hetkel ei tekkinud. Mõnikord on nii hää lugeda asjakest, kust vaatab vastu aja enese nägu, tolle kaduva hetke pulss. Siin on vähe asjatult ajatut, aga Taul astub mõned sammud siiski ka metafüüsilisse maailma ning nii, väiksest plaanist suurt piiludes, paistab ta palju võimsam ja mõjusam… Üks mu aastate lemmikdebüüte kindlasti!
