Juku-Kalle Raid : Hea sõber Tõnu Trubetsky...
Parteisse astuvad kulturnikud tavaliselt ühel põhjusel: meie tänane päev näitab, et tegemist on mingi hüve saamisega, sõnaga, tavalise kaubandusega. Inimkaubandusega.
Normann vireles mupo juhatajana. Baskin tahtis teatrit. Jalgpall on samuti kultuuri osa, Operile võimaldati staadion...
Huvitaval kombel on enamvähem kõik taolised kurvad näited seotud vahetustehinguga, mille üks pool on Keskerakond. Jah, ühelt poolt pole ju viga - jalgpallikool võiks olla, teater võiks olla, igasuguseid asju võiks olla. Ja iseenesest on täitsa tore, kui mingi erakond selliste asjade eest justkui hoolitseb. Ometi on see hoolitsemine ikkagi "justkui".
Mitte keegi ei usu, et Keskerakonda huvitaks ükski sisuline asi väljaspool igapäevast propagandat. Ja see on tõsiselt kurb lugu, mis meenutab ikkagi ristteel kolme tilga vere andmist ning hinge müümist.
Kultuuris teotsevad inimesed on reeglina keskmisest kodanikust tundlikumad. Kahjuks avaldub see tundlikus vales kohas - oma ajude süldikslaskmise lubamises, mitte väikeses mõtiskelus, milleks nende nime, isiksust ja imagot kasutama hakatakse. Poliitikasse võiks ronida siiski vaid sel juhul, kui sinus on küpsenud veendumus, et sa seal midagi ka ära teha suudad, tahad ja suvatsed. Kultuuritegelaste puhul eeldaks siin kõigepealt konjuktuurile vastuvoolu ujumist. Märgiliselt ja mõtlemisvõimelisuse näitajana ning soovitajana on tähtis just see.
Keskerakonnaga ühinenud targad inimesed on kahjuks ise selle võimaluse maha mänginud, kuna ühemehepartei isemõtlemist ei luba, ükskõik, mis retoorikast hoolimata.
Eesti on Euroopas siiani olnud ainulaadne riik. Suur osa meie intellektuaalidest on olnud vastandina muule Euroopale vasakpoolsuse, ümberjagamise ja "inimnäolise sotsialismi" suhtes skeptilised.
On ka põhjust. Selliste asjadega on meil lihtsalt ajalooliselt kurb kogemus.
Sartre nõustus tunnistama Stalini režiimi kuritegelikku olemust alles 70ndate aastate keskpaiku.
Meie riigis oli just eelmainitut ajaloolise kogemuse tõttu nii lolle inimesi vähe, kes sel ajal asja tegelikus olemuses kahelnud oleks.
Kas meie inimesed - ja seetõttu ka meie riik - on muutunud?
Tundub küll.
Kultuuriinimeste liitumine Eesti konkurentsitult kõige populistlikuma erakonnaga on vähemalt minu jaoks ohu, unustamise ja käegalöömise märk.
Kõva käe ja ühe juhi ihalus peaks olema küll kõige viimane asi, mida üks intelligentne inimene endale lubada võiks.
Enese mahamüüjaid (tarku, kuid sealjuures kahjuks naiivseid inimesi) oleme läbi aegade näinud, hästi pole see asi kunagi lõppenud.
Hea Tõnu, vana sõber!
Mõtle hoolega, kas see, mida sa ühes populismipesas teha saad, kaalub üles sinu vaba inimese kuvandi ning julgustava mõju - näiteks sinust 30 aastat noorematele inimestele, kes juba kevadel esmakordselt valima lähevad? Kas sa mõtlesid oma sammu läbi? Sest, vaata - Vennaskond ja kogu sinuga seonduv pole enam ammu vaid sinu oma asi. See on sinust lahti kasvanud ja elab oma elu.
Ning minu arust tapad sa hetkel oma lapse nagu mingi vastik Tarass Bulba.
Ärgem kartkem poliitikasse minna, kuid tehkem seda siiski vaid taolises olukorras, kui midagi üle ei jää ning kui edaspidine tegutsemisviis iseendale täitsa selgeks saab.
