Annus torni mööda teel taevasse
Siim-Tanel Annuse näitus “Raha ja poeesia” (kuraatorid Harry Liivrand ja Reet Varblane)
Tallinna Kunstihoones, 3. augustist 5. septembrini 2010
Siim-Tanel Annus sai sel aastal 50 aastat vanaks, seega on tegu juubelinäitusega. Ümmargune number pole sisuliselt mingi argument, kuid mõneti on juubelinäitused Kunstihoones ikkagi õigustatud – mitukümmend aastat aktiivset kunstipraktikat loovad just selle jõu ning mastaabi, mis on vajalikud esindussaalis esinduslikuks esinemiseks.
Juubilari staatus toob endaga kaasa personaalse ajaloo, isiklikud müüdid ja nende purunemised, aja tsüklilisusest tingitud tõusud ja langused.
Siim-Tanel Annuse kirjutatud paksus kirjas lõik Eesti kunstiajaloos on tema performantsid 1980. aastatel – see on valdkond, kus ta oli pioneer. Videona esitatud performants “Tornid taevasse” toimus 1982. aastal tema koduaias Mooni tänaval, kus need ikka toimusid. Uusromantism oli sel ajal kuum teema.
Varasemad nõukogudeaegsed klassikud, ka kõige radikaalsemad ja avangardsemad, olid oma töödes hillitsetud ning ratsionaalsed. Uus põlvkond, Annusele lisaks Rühm T, Graafika Galerii Stuudio jt, lendasid peale hiiglaslike formaatide, vabastatud emotsioonide ning mütoloogilise maailmavaatega. Annuse performantsid esindavad just seda vabastavat suunda.
Ometi on tema vanemas loomingus olemas ka nokitsev ja filosofeeriv pool, mis avaldub 1970.–80. aastate graafikas. Annus on hariduselt ajaloolane, kunsti on ta õppinud mitteformaalses, esoteerilises ning tollal praktiliselt põrandaaluses Tõnis Vindi stuudios, mille valdav väljund oli iidsete õpetuste ja arhetüüpsete märgisüsteemide loomingulistel tõlgendustel rajanev geomeetriline graafika.
Sarjad “Tornid taevasse” ning “Taevalinnad” on just selle metoodika ning filosoofia väljund. Annus oli kahtlemata Vindi stuudio üks väljapaistvamaid esindajaid, kes suutis välja töötada oma maailma, mis toimis ka iseseisvalt.
Taevatornid töötavad ka praegu suurepäraselt. Kadunud lootuste ja üleüldise ilkumise ajastul mõjuvad nad meeldiva kontrastina, võimaldades kas või hetkeks rahu, vaikust ja usku, et kusagil on endiselt olemas midagi puhast ning ideaalset.
Näituse põhimaht on uutel töödel, 2005. aastal alustatud sarjal “Raha ja poeesia”. Motiivistik pärineb eri ajal Eestis käibel olnud rahatähtedelt ja dokumentidelt. Kujundid on üpriski kõnekad. Selgub näiteks, et 1939. aastal, suure sõja eelõhtul, kui sakslased kujutasid oma kupüüridel veel töölisi ning talupoegi, siis venelased võtsid ettenägelikult kasutusele juba militaarsed tegelaskujud.
“Raha ja poeesia” sari on ilus, uhke, väga meisterlik jne, aga selles pole õiget hinge. Siin on püütud meele järele olla nii nüüdisaegse kunsti ajaloolis-poliitilis-kriitilistele diskursustele kui samas ka kommertslikule ilutsemisele. Juubilarist klassiku edasisele tegevusele hoo andmiseks kuluks marjaks ära sutsuke 1970. aastate idealismi ning 1980. aastate romantismi.
