Saatuslik hetk: Tung külmale maale
“Kasvasin üles Meegomäel, väikeses külas Võru lähedal metsade ja niitude vahel. Juba väiksena paelus mind loodus niivõrd, et otsisin võimalust, kuidas loodust kõnetada. Hakkasin siis Lõuna-Eesti metsade vahel suusatamas käima. Iga väike spordijõmm unistab kord olümpiavõidust, kuid ühel hetkel nägin, et see ei ole minu tee. Armastus lume ja jää vastu aga jäi.
Olin veel koolijüts, teismeline, kes meheks kujunemas, kui sain ema käest Jack Londoni “Smoke Bellew”. Ema tahtis minust meest kasvatada, kujundada neid omadusi, mida elus vaja läheb. Raamatus võlusidki jooned, milline ise tahtsin olla: sihikindlus, tahtejõud, autunne, seltsimehelikkus. Londoni idealistlik-romantiline Alaska maastike ja tegevustiku kirjeldus jättis minusse väga sügava jälje. Eks varem olid olnud ja hiljem tulid veel teised seiklusjutud-reisikirjad ning need koos kõik mind kujundasid. See raamat oli aga esimene, kõige olulisem.
Tahtsin ise olla sama vapper neis olustikes, mida raamatus kirjeldati. Keskkooli lõpus võtsin sõber Andresega ette suusaretke Koola poolsaarel Hibiinide mäestikus. See oli esimene tõsisem kaugem suusaretk. Siis ei olnud meil korralikku varustustki, aga oli tahe, rassisime kelkudega vööni lumes.
Ülikooli geograafiaõpingute ajal suusatasin piki Läti piiri kuni Vene piirini välja. Kelku polnud. Seljakott oli nii ränk, et õlad olid purud, veri väljas. Aga kui kõik oli selja taga, ei jõudnud veel kojugi, kui tegin juba uusi plaane. Seiklemine on krooniline haigus.
Paar aastat tagasi läksin üksi Hardangervidda mägiplatoole Lõuna-Norras, mis on suurim lavamaa Euroopas. Norra polaarseikleja Roald Amundsen mainis kunagi, et seal kummitab – tunned kellegi olemasolu. Mõnel matkapäeval oli kõik valge, ei saanud aru, kus on taevas ja maa. Komistad pisimatelgi konarustel nagu käimaõppiv väike laps. Telgi koha valik ebaõnnestus, sest pimedas ei näinud suuremat. Ärkasin ühel südaööl, mul ei olnud enam hapnikku. Telk oli nii väike, polnud ruumi hingata. Hüppasin pesuväel välja, ahmisin õhku, kühveldasin telki paar tundi lumest tühjaks. Selgus, et lumetorm oli matnud mu enda alla. Kindlasti oli mul mingil hetkel hirmus, aga hirm peab olema, ma ei ole hulljulge.
Kõigil on enesealalhoiuinstinkt. Aga veel suurem hirm on mitte proovida. Ühiskond paneb meid teatud raamidesse, varjutab kogu tungi, uinutab meis selle ürgkutse, mida Jack London nii ehedalt kirjeldab. See on kutse tagasi juurte juurde. Norra maadeavastaja Fridtjof Nansen nimetab seda seiklusvaimuks. Laante hüüd, mis meie kõigi südames kusagil pakitseb. Kord Gröönimaal konutasin tormi ajal telgis, lootsin, et peab vastu. Istusin neli päeva telgis, enne kui jätkata sain.
Gröönimaaga seostub ka kõige eredam eluhetk. Kui hakkasin liustikukuplilt alla laskuma, nägin esimesi pilvi, märki maast, mägesid, siis tuli see tõeline emotsioon. See oli väga tugev tunne. Istusin oma kelgul, pisarad voolasid mööda nägu alla nagu väiksel lapsel. Püüdsin ette kujutada, mida võis Nansen koos oma viie kaaslasega tunda, kui nad seda vaadet esimestena nägid. See tunne, mis siis oli, on võrdväärne vaid minu esimese poja Nanseni (jah, Norra polaaruurija järgi) sünniga.
Pärast neid reise hakkasin unistama poolustest. Tulevad aina suuremad eesmärgid. Iga piire kompav seiklus avardab arusaama võimalikkusest. Võimatu pole muud kui meie piiratud ettekujutus võimalikkusest. Kui inimene suudab millestki unistada, on see võimalik ka teoks teha. Tuleb vaid leida tee selleni.
Minu jaoks on elu see, kui on emotsioone. Elul ei tohi lasta enesest läbi voolata, ise peab läbi selle jooksma. Mult on küsitud, kuidas ma selliseid ettevõtmisi kaugetes külmades paikades kannatan. Kannatuste ja raskuste ületamisest saadav emotsioon ongi see tõeline elu maitse. Kes pole tundnud janu, ei tea vee tõelist maitset.
Novembri lõpus sõidan elu esimesele reisile Antarktikasse. Kevadel on plaanis minna aga Arktikasse. Lähen norralasest sõbraga süsta ja suuskadega. Eesmärk sel retkel on suusatada pooluselt Teravmägedele tagasi tsivilisatsiooni ehk koju, kokku 1300–1400 kilomeetrit. Tahame teha midagi sellist, mida ei ole varem maailmas tehtud.”
