Nädala album: Maksimaalne tulemus minimaalsete vahenditega

Neil Young “Le Noise”
(Reprise)

Plaat, mis otsast otsani täidetud mehe ja tema kitarriga, pole muidugi mingi tuumarevolutsioon. Võtkem või Vilsandi saarevaht, eks ole. Aga kui enamalt jaolt seostub taoline duett skaudilaagri akustilise lõkkeküttematerjali või väriseval häälel esitatud mure- ja armuohetega, siis “Le Noise” tõmbab teil lihtsalt naha üle kõrvade, jättes maha kipitava ning veritseva lihaskoe.

Teda võib oma iPodi ning nööpidega tutvustada, aga kindlasti ei tohiks lasta sellel suhtel kaugele areneda. Lapsed ja koduloomad tuleb kinni panna ning kodune stereosüsteem täisvolüümil huugama. See on kõige valjem intiimhetk, mida te olete kunagi kuulnud. Kui naabri öised oiged ning voodi päitsi tagumine vastu seina on nii võimas, et koer punub kiunudes kraanikausi alla ja tšehhi kristall puhvetkapis klirisedes mõraneb.

Väidetavalt ainult täiskuu ajal lindistatud, läbi kahe võimu ja fuzzi lastud elektrikitarr ajab tumepunaseks lakitud küüned kuulmekäiku, sülitab tsüaniidi, ulub, vingub, kisendab vihast ja valust. Pensioniealine Kanada onu raiub akorde nagu timukas päid ning laotab oma elu tükkhaaval manifestidena laiali.

Surnud sõbrad triumfeerivas psühhedeelia-rock’i hümnis “Walk With Me”, mõnuained ja kuulsuse võltsglamuur “The Hitchhikeris”, mariach’i-maiguline “Love&War” kahetsemas kallite inimeste kallal korda saadetud sigadusi. Väljendusviis ja sõnastus võivad kohati olla isegi veidi piinlikult lihtsakoelised, aga samas, kas ei kuulu see mitte pihitooli juurde? Mida sa ikka oma rentslisse visatud elu ümber metafooritsed. U2, Bob Dylani ja Peter Gabrieli produtsendina kuulsust kogunud Daniel Lanois jätab Youngi hääle ümber palju õõnsat ja ülevat ruumi, mis asetab mehe kuhugi kättesaamatusse kaugusse. Jääb mulje, nagu oleks lood ühe sessiooni ja hingetõmbega sisse mängitud, aga loomulikult on Lanois palju peenem tegelane. On selge, et iga mustalt plärisev kitarrikeel, iga räpakas akord, iga vaevukostev elektrooniline pinin on hoolikalt timmitud. Kõik üleliigne on ära võetud ja mitte hetkekski ei igatse ma trumme, süntesaatorit või Londoni Sümfooniaorkestrit. “Folk-metal”, nagu vanahärra ise ühes intervjuus oma uut saavutust naljaga pooleks defineeris.

Neil Youngil on olnud häid ja halvemaid aegu, aga “Le Noise” seisab kindlalt tema teiste suurte seas. Ja ärge unustage siis YouTube’ist vaadata albumiga tulnud filmikest, kus Neil Lanoisi kodustuudios oma kitarriga mürab. 9