Lady Gaga fenomen
Täna õhtul esineb Tallinna Lauluväljakul Lady Gaga. Taasavaldame sel puhul 2010. aasta oktoobris ilmunud Eesti Ekspressi artikli.Kadri Karro sukeldus popsensatsiooni Lady Gaga värvikirevasse maailma ja uuris, mille pärast staari laidetakse ja kiidetakse.
Äsja ajakirja Forbes poolt maailma mõjukuselt seitsmendaks naiseks valitud Stefani Germanotta alias Lady Gaga (24) fenomenaalne edu – miljonid müüdud plaadid (temalt on ilmunud kaks plaati – album "The Fame” (2008) ja selle täiendatud väljaanne "The Fame Monster”(2009), uut albumit on oodata 2011. aasta kevadel), sajad miljonid klikid Youtube’is –, pöörased kostüümid ja veidrad väljaütlemised (näiteks septembrikuises Vanity Fairis: "Ma olen veetnud kaks nädalat oma isa käte vahel, soovides talle head isadepäeva”) on juba paar aastat inimeste meeli erutanud. Gagat on võimatu vältida. Kui "Alejandro” eest põgenedes raadiokanalit vahetad, kohtud temaga siiski tele vahendusel. Kui video "Telephone” kirevat mürgipillerkaari nähes televiisori kinni paned, näed online’is pilte tema ilmumisest Houstoni lennujaama stiliseeritud hullusärgis.
Arvutist eemaldudes satud lihakäntsakat kandva popikooniga vastamisi ajalehes ja ajakirjas. Pisikeste poiste ja tüdrukute telefonid laulavad megahitti "Pokerface” ja mitmed ilma Gagalt šnitti võtmatagi edukad naispopstaarid teevad järgemisi Gagat, võttes riideid vähemaks ja muutes oma videod veelgi lähedasemaks pehmele ja meelale soft-pornole (viimati näiteks Rihanna lesbitemaatikaga mängiv "Te Amo” või Shakira libahundi- ja mustlaslood).
Gaga on muutunud nähtuseks, mida keegi sõnastada või seletada eriti ei oska. Tema edu mõõdetakse numbrites (miljonid!), tema sürreaalset riietust ja eriskummalisi prille kirjeldab kollane meedia viimse detailini ("Lady Gaga tegi juustest kübara”), uudisnupu treimiseks piisab kas või poolest Lady Gaga pillatud lausest (Gaga: "Minu riist oli aasta kuumim teema”). Aga et keegi võtaks Gagat lahata kui üht 21. sajandi olulisimat, tõeliselt suure rahvusvahelise edu saavutanud popstaari, naljalt ei juhtu.
Ameerika kultuurikriitik Camille Paglia võttis hiljuti Gaga müüdi purustamise ette ajakirjas Sunday Times Magazine. Ja sai seejärel Gaga sõimamise eest nahutada. Toome siinkohal ära Paglia kirjatüki põhiväited ja kriitikule The Guardianis vastanud popkriitikust kultuuritoimetaja Alex Needhami ning Huffington Posti veebiküljel sama teinud kriitik Tom Gliatto vastuargumendid.
64aastane Paglia on Philadelphia Kunstiülikooli humanitaar- ja meediauuringute õppejõud. Naine sai kuulsaks 1990. aastal avaldatud raamatuga "Sexual Personae: Art and Decadence from Nefretiti to Emily Dickinson”. Ta on kirjutanud kunstist, popkultuurist ja feminismist eri väljaannetele aastaid. Muuseas kuulutas professor 1990. aastal The New York Timesis ilmunud essees Madonna feminismi tulevikuks.
Manhattani friik ja lunastaja
Pagliat häirib, et Lady Gaga esitleb end kui friikide ja õnnetute hääletoru, samas ei paista millestki, et ta oleks ise iial nende sekka kuulunud. Popstaar kasvas üles New Yorgis, kindlustatud ja mugavates oludes ning käis Hiltoni-õdedega samas Manhattani erakoolis. Gaga rõhutab pidevalt erilist suhet oma fännidega, keda ta nimetab väikesteks koletisteks (little monsters). Vanity Fairile ütles poptäht, et armastab oma fänne rohkem, kui ükski teine artist seda eales teinud on. Ta on ka väitnud, et ta on muutnud oma "Paparazzi” videos kasutatud juveelidega kaetud karkude abil puuetega inimeste elusid.
Kriitiku sõnul on aga suured käärid selle vahel, kuidas Gaga ennast ise esitleb – üksik, mässav, marginaalne artist – ja kes ta tegelikult on (suure ja võimsa muusikakorporatsiooni toode, kelle heaks töötavad terved meeskonnad).
Kas Lady Gaga on seksikas?
Paglia väitel on Lady Gaga palju vähem seksikas kui Stefani Germanotta, paari aasta tagustel fotodel kujutatud särava jumega brünett enne pöörast tähelendu. Veelgi enam – Lady Gaga ei ole üldse seksikas. Ta meenutab pigem marionetti või androidi. Kuidas on saanud nii kalkuleeritud ja kunstlikust, nii kliinilisest ja kummaliselt antiseptilisest tegelasest, kellel puudub igasugune loomulik erootilisus, oma generatsiooni ikoon, küsib kriitik. Camille Paglia väidab, et laulja on aseksuaalne järeleahvija, tema isiksus on toode ning staari megaparukad ja hiiglaslikud päikseprillid meenutavad pigem nukku, kelle välimuses pole jälgegi spontaansusest. Gaga ise on oma seksuaalsusest rääkides aga aina avameelsem, öeldes, et ta elab "üsna tsölibaadis” ja et väldib seksi, kartuses kaotada vagiina kaudu oma loomingulisus.
Marlene ja Madonna
Kultuurikriitik võrdleb Lady Gagat Madonnaga, kelle suur iidol oli omakorda Marlene Dietrich. Dietrichilt laenatud transvestiitlikud ja biseksuaalsed teemad valitsesid Madonna 1980ndate ja 1990ndate alguse videotes, samuti soovis Madonna oma iidolit kinolinal kehastada. Madonnalt laenab Lady Gaga omakorda nii kõvasti (näiteks hiljuti "Alejandro” videos), et Paglia arvates tuleks küsida, millal saab hommage’ist varastamine.
Mis aga põhiline – Paglia väidab, et Madonna oligi Marlene Dietrichi tõeline pärija, ta oligi seksikas. Gaga puhul on aga seks peamiselt dekoor ja pealispind, ta on nagu laminaadiga kaetud võltsrokokoo mööblitükk. Marlene ja Madonna jätsid endast panseksuaalse mulje, Gaga aga on Paglia sõnul aseksuaalne.
Surmamängud
Paglia sõnul on Gaga muusika häirivalt täis piinamist ja surma. Eelmise aasta MTV muusikaauhindade galashow’l korraldas Gaga barbaarse vaatemängu, kus ta sai näiliselt surma laest kukkuva lühtri tõttu. Pärast seda heisati laulja veristatud keha klaveri kohale rippuma. Tema praegusel kontsertturneel "tapetakse” ta psühhopaadist stalkeri poolt, kes lõikab Gaga kõri läbi. Koletiste küünised ja muu õudusfilmide atribuutika kuuluvad lahutamatult tema arsenali. Mitmetes tema videotes mõrvatakse mehi – rotimürgi või laulja tuldpurskava rinnahoidja abil. Segu seksist ja surmast on Paglia väitel haige, sümptomaatiline Gaga võõrandumisele omaenda kehast. Paglia sõnul ei ole juhuslik, et Lady Gaga video "Telephone” tegevus leiab aset vanglas. Gagast jääb mulje, et ta ei suuda pääseda oma lavaisiksuse vanglast ja uitab juurtetult ringi, käele tätoveeritud oma tädi Joanne’i surma kuupäev, kellega ta iial ei kohtunud.
Warhol, Bowie ja Elton John
Veidrate kostüümide ja klaverimängu tõttu on Gagat sageli võrreldud ka Elton Johniga. Too pole aga Paglia sõnul iial püüdnud end esitleda seksuaalse atleedina. Eltoni kostüümid olid eneseiroonilised, mõeldud publiku lõbustamiseks, tema laulud aga hästi üles ehitatud populistlikud hitid, mis võitsid endale tohutu suure, põlvkondi ületava auditooriumi ja kõlavad raadiotes ka 40 aastat hiljem. Elton laulis tundlikult, isegi hingestatult. Gaga nii ei laula. Eltoni oskuslik klaverikäsitsemine on Paglia väitel samuti Gagaga võrreldamatu.
Oma mõjutajana on Gaga nimetanud veel David Bowie’t. Möödunud aastal ütles megastaari oma jutusaates võõrustanud Ellen DeGeneres, et Gaga on Bowie’st mööda läinud. Paglia sõnul on see idiootsus, mille eest oleks Ellenit pidanud tabama Zeusi välgunool. Oma karjääri tipus, 1970ndate alguses, oli Bowie Paglia sõnul üks 20. sajandi suuri avangardkunstnikke. Gaga ei kuulu Bowie seltskonda.
Sageli toob Gaga oma eeskujuks ka Andy Warholi. Warhol oleks kindlasti imetlenud Gaga eneseturundamisoskust, kuid Warholi Factory võrdlemine Haus of Gagaga ei ole Paglia arvates veenev. Paljud Warholi upitatud superstaarid olid autentsed ühiskonna heidikud, New Yorgi boheemlasliku underground’i produktid. Nad olid omapärased ja vahel enesehävituslikud, nende seas oli mitmeid dragqueen’e, kes riietusid oma soole mittevastavalt sel ajal, kui see ka tegelikult ohtlik oli. Gaga peaks Paglia arvates naasma oma tegeliku žanri juurde, milleks on vodevill või muusikaline komöödia Bette Midleri stiilis.
Generatsioon Gaga
Generatsioon Gaga ei hinda võimsat vokaalset esitust, kuna nende endi hääled on Paglia väitel atrofeerunud – nad suhtlevad omavahel tummalt, pideva tekstsõnumite voolu kaudu. Gaga tuim nägu ei sega neid, kuna nad pole häälestatud näoilmetele. Nad ei märka tema veidrust, kuna nad on igapäevatoimingutes loobunud kehakeelest. Gaga fännid elavad isoleeritult üha enam internetiseeruva ühiskonna peente vidinate maailmas ja emotsionaalses vaesuses. See on häguste piiride maailm. Noored pendeldavad sõltuvuse ja sõltumatuse vahel ja ei kiirusta kodustest mugavustest loobuma. Vanad perehierarhiad on lagunenud. Näiteks Gaga joob ennast koos oma vanematega täis ja kutsub isa "parimaks sõbraks”.
Ka avaliku ja privaatse vahel on piirid ähmased – tõsielu-show’de arv mitmekordistub, mobiiltelefonivestlused kaiguvad igal pool, saladused lobisetakse mõtlematult välja Facebookis ja Twitteris. Seega jätkab ka Gaga lobisemist oma vagiinast. Lohakas veebianarhias on sulanud piir fakti ja väljamõeldise vahel.
Paglia on minevikus kinni
Ajalehe The Guardian veebiväljaande kultuuritoimetaja Alex Needhami sõnul sihtis aga Paglia oma kriitika terve miili võrra sihtmärgist mööda. Nimelt pole Gaga end kunagi esitlenud seksobjektina, vaid ta müüb ennekõike veidrust ja vaatemängu. Üks osa Gaga geniaalsusest on just see, kuidas ta mängib popkultuuri tumedama poolusega. Ta on sama palju Marilyn Manson kui Madonna. Piinamisest ja surmast rääkides ei märka Paglia Needhami sõnul feministlikku steitmenti "Bad Romance’i” video lõpus, kus röövitud sekstöötaja (Gaga) paneb tuldpurskava rinnhoidjaga kliendi põlema. Gaga võimsad kostüümivalikud on Needhami sõnul pigem midagi imetlus- kui põlastusväärset, samuti on tähelepanuväärne Gaga võime mängida klaverit,
(kaas)kirjutada ise oma muusika, laulda hästi live’is, tantsida ja edastada pidevalt olulisi moesõnumeid. Paglia süüdistab Gagat Madonnalt varastamises, Madonna on aga varastanud kõigilt Marilyn Monroe’st kuni Daft Punkini. Paglia väide, et Gaga ei kuulu Bowie seltskonda, ei vaja tema arvates isegi vastuvaidlemist, kuna Gaga ise pole seda kunagi väitnud (Ellen DeGeneres väitis). Needhami sõnul on kohutavalt igav kriitika, mis väidab, et minevikusaavutused olid nii hiilgavad, et mitte miski moodne pole nendega isegi võrreldav. Paglia on tema väitel möödanikku kinni jäänud.
Absurd on hea
Ajakirja People televisioonikriitik Tom Gliatto on täiesti nõus Paglia väitega, et Lady Gaga ei ole seksikas. Gaga keha on tema meelest veider, tantsuliigutused kohmakad ning kui Gaga seksist laulab, jääb mulje, et seks on tema jaoks ennekõike midagi kiskjalikku ja kummalist. Gliatto esitab seejärel lihtsa, kuid olulise küsimuse – äkki Gaga eesmärk ongi toota hittmuusikat selle asemel, et keskenduda tavamõistes seksikas olemisele? Küsimus seksapiilist tundub Gliattole üleüldse kohatu inimese puhul, kes armastab fotograafidele poseerida "The Muppet Show” tegelastest või lihast tehtud kleitides. Kriitikule tundub Paglia tähelepanekutest kõige mõistlikum see, et Gaga on oma esinejanatuurilt lähedane Bette Midlerile. Sellega möönab ta Gliatto arvates, et Lady Gaga võib kõigele muule lisaks olla ka naljakas.
Gliatto tunnistab, et ei mõista Gaga videote groteskset laadi ja nendes etendatavat barbaarset melodraamat, iseenda ja oma fännide nimetamist friikideks ja koletisteks, Gaga kommet nägu maskide ja looride taha peita. Gliatto peab aga neist olulisemaks Gaga võimsat häält ja tema karismaatilist lavaolekut, väites koguni, et Lady Gaga absurdseimad hetked ongi tema parimad.
*
Massimeediaga iga päev kokku puutuval inimesel pole võimalik Lady Gagat vältida. See on paratamatus. Olles seda lugu ette valmistades lugenud läbi paraja portsu Gagat käsitlevaid lugusid, vaadanud temast ilmunud pilte, kuulanud tema muusikat ja vaadanud tema palju kõneainet tekitanud videoid, pean tunnistama, et pean temast meelelahutajana palju enam lugu kui enne teemasse süvenemist. Gaga tundus alati liiga üle võlli, liiga lärmakas, liiga alasti ja hirmutav. Tema põhivooluga üht sammu käiv muusika ja meinstriimiga peaaegu mitte midagi ühist omav, pigem performance- ja kehakunsti valdkonda kuuluv karjuvalt teistsugune välimus tundusid omavahel mitte sobivat, isegi täielikus vastuolus olevat.
Nüüd mõtlen, et äkki kompenseerib Gaga oma kõneainet tekitavate kostüümidega hetkel veel seda, milleni ta oma muusikas paari aastaga jõudnud ei ole. Äkki tuleb moeröögatuste vallandamine popstaaril praegu paremini välja kui muusikalise šedöövri kirjutamine ja esitamine? Gaga on öelnud, et tema kevadel ilmuv uus album trumpab varasemad üle ning et sellest saab tema generatsiooni hümn. Kevadel selgub, kas uus plaaditäis muusikat paneb kriitikud keskenduma Lady Gaga muusikale või jääb siiski valjemaks nende hääl, kes räägivad lauljanna teemantidega kaetud aluspükstest. Ma ei arva, et üks peaks teist välistama, kuid arvan miskipärast, et Stefani Germanotta hääles, klaverikäsitsemises ja metsikus jõus, mis on hoidnud teda ligi kaks aastat järjest mööda maailma staadione ja kontserdihalle tuuritamas, on peidus potentsiaal hoida oma kohta popmuusikatroonil ka pärast seda, kui Haus of Gaga stiilimasin väsima peaks ja lihased metsikust tantsuvihtumisest üles ütlevad.
Üsna kindel olen aga selles, et hordide viisi väikseid koletisi armastavad Gagat ja tema muusikat tingimusteta, ostavad tema plaate ja röögivad lava ees kaasa laulusõnu, mis räägivad paljuski asjadest, millest vahest ükski "little monster” veel eriti hästi aru ei saa.
I want your psycho, your vertical stick
Want you in my rear window, baby, you’re sick
I want your love.
Lady Gaga "Bad Romance”
■ Lady Gaga videot "Bad Romance” on Youtube’is vaadatud 296 920 646 korda.
■ Lady Gagal on Twitteris rohkem jälgijaid kui Barack Obamal.
Rääkides veidrusest, vihast ja ebaseksikusest, jätab Paglia ise endast väga viha täis ja antipaatse mulje. Kohati on tunne, nagu oleksid nad Lady Gagaga koos selle jutukese kirjutanud, et vaadata inimeste reaktsioone ja irvitada. Liiga ühekülgne tundub see vihapurse sedavõrd tunnustatud teadlase suust.
Mina aga arvan, et Gaga kostüümid on totakad, ja et totakas pole halb. Ma arvan, et Gaga hääl on võimas. Ma arvan, et tema lood jäävad täiega kummitama, ja seda üks poplugu tegema peabki. "The Fame Monsterit” üle kuulates (kus on palju lugusid, mis telekas ja raadios ei tiirle, nagu näiteks isa leinav "Speechless”) saab tegelikult aru, et kui see muusika oleks koduse klaveriarranžeeringuga töötlemata Germanotta, siis on tüdruk ikka päris andekas. Ja tõesti tüdruk – 24 aastat – see on ju noorem kui mina. Kohati hakkab isegi häbi, et ma siin diivanil lösutan ja keegi teine raiub niiviisi oma teemaga tööd teha.
Ise olen endine Gaga-vihkaja. Mäletan päris selgelt, kuidas "Pokerface” alles tuli ja seda mängiti telekas. Röökisin lausa teisest toast: "Pange see sitt kohe ära!” See tundus lihtsalt kõige võikam pop, mis universumis olla saab. Siis aga oli üks õhtu, kus üks mu sõber näitas youtube’ist klippi, mille oli filminud Kanye West oma mobiiliga. Purjakil Gagakene jämmis klaveri najal, nii kuidas jaksas. Tegu oli Marc Jacobsi moe-show’ järelpeoga ja lihtsalt ühe kostümeeritud, kuid samas täiesti ettevalmistamata esitusega. Ja seal ei olnud "Pokerface” mitte mingi mehaaniline po-po-po. Mul hakkas lihtsalt mõnus ja häbi korraga. Häbi selle mõttetu vihkamise pärast.
Seega – riided riieteks, päritolu päritoluks ja produtsendid produtsentideks. Mulle meeldib see, kes Gaga on minu kujutluses ilma kollase STAAR-eesliiteta. Muidugi seni, kuni ta mõne idiootsusega hakkama ei saa – à la silikoonrinnad või hülgenahast kasukad. See võiks mind küll taas tema vastu pöörata. Kuid andetuks ei muuda ühte andekat inimest mitte miski.
Mart Juur
melomaan
Mulle meeldib Lady Gaga. Ta on intelligentne ja terav, ja tal on mõned väga head lood. Eriti meeldib mulle, et ta ajab paljud intelligentsed inimesed närvi. Oleks Lady Gaga eestlane, siis oleks ta Jaan Kaplinski jaoks veel suurem vihkamisobjekt kui Sofi Oksanen. Minu iPodis mängivad "Bad Romance”, "Alejandro”, "Paparazzi” Stuart Prize’i remiks ja Pet Shop Boysi versioon "Eh Eh’ist”.
Siim Nestor
Muusikatööstus ja -publik on viimased kümme aastat maadelnud probleemiga Valjuse sõda, Loudness war, mille juured on küll kaugemal, ent asi on tõsiseks läinud just viimasel ajal. Lühidalt öeldes tähendab Valjuse sõda seda, et muusika keeratakse enne plaadile trükkimist võimalikult valjuks, ning seda selleks, et helid kuulajale suurema jõuga kõrva kargaksid. Näiteks Oasise edu üheks põhjuseks peetakse seda, et nende materjali hakati omal ajal teistest artistidest valjemaks kruttima ja nii eristusid nende lood selgelt kehvades autostereotes või pubide nigelates kõllides ja jukebox’ides.
Kui ma Lady Gaga peale mõtlen, siis on mul tunne, et Valjuse sõda ei toimu popmuusikailmas mitte ainult audios, vaid ka visuaalsel rindejoonel. Ma ei usu, et Lady Gaga on ülepunnitatud silmapaistmise võidujooksu käivitanud, aga praegu on ta selle lahingu vaieldamatu liider. Mitte ainult videotes ja kontsertesinemistel maksimumini keeratud kirevus, vaid ka see, et popdaam loob sihikindlalt spektaakli igast tänaval astutud sammust. Ta on isegi öelnud, et kui ta peaks jooksudressides avalikku kohta ilmuma, oleks see tema fännide alt vedamine. Ning see on ajal, kus muusikat tarbitakse suures osas koos piltidega, äärmiselt oluline.
Selle lahingu käigus, kus Gaga relvadeks on efektid, kostüümid, parukad ja grimmikunstnikud, on tegelikult juhtunud see, et ma ei tea, mis nägu Lady Gaga on. Kui ma Gaga ajalehefotol ära tunnen, siis mitte tema näojoonte pärast – need tunduvad mulle alati teistsugused olevat kui eelmisel korral –, vaid arvamuse tõttu, et Katy Perry, Ke$ha ega Christina Aguilera tõenäoliselt mürkrohelisse parukasse viineritükke ei punuks.
