Vähemalt oli see nii möödunud sajandi lõpul. 1998. aasta maikuus võtsin kätte kaamera ning käisin läbi kohad, mis minu arvates olid kohe muutumas – või vähemalt väärisid seda. Vältisin postkaartlikke vaateid, püüdsin aga kaardistada kogu linna. Plaan oli selline – saagu mis saab, tosina aasta pärast käin needsamad nurgad läbi ning võtan uuesti üles.

Nii saigi, tänavu kevadel ristlesin kuu aja jooksul vana fotoalbumi seltsis linnas ringi. Õigete vaatenurkade taastamine oli seiklus omaette, mõnel üksikul puhul ei olnud seda võimalik teha, mõnikord tähendas see aga parajat turnimist või keset elava liiklusega tänavat seismist. Tulemus on 80 pildipaari – mõned näha siin, veidi enam Facebooki Tosina grupis.

Minu eesmärk oli talletada linna muutumist üsna lühikese aja jooksul. Tosin on seitsmesaja-aastase linna ajaloos vaid viiv – kuid mõnes kvartalis on muutused suuremad, kui oleks osanud arvata. Samas ootab nii mõnigi auk alles täitmist. Mida ma ise arvan Tallinna arengust? Minu hinnangul on suund positiivne – üks või teine konkreetne ehitis ei pruugi meeldida, aga üldjoontes hakkab kesklinn ilmet võtma. See on saavutamas pealinnale omast tihedust, hoian pöialt sadama-alale – ehk tekib sinnagi elamisväärne tänavavõrgustik.