Nädala album: Tämbritest, tonaalsustest ja lounge-läikest koosnevad laulud
Bryan Ferry “Olympia”
(Virgin)
Ega ma ei tea, milliseid kaunistusi keegi oma ellu ootab. Üks riivab kallist veinipudelit ja kujutab ette, kuidas ta selle avab. Teine näeb ajakirjas uue Audi mudeli pilti ja unistab sealt edasi. Mina lugesin, et Bryan Ferry on teinud cover’i Tim Buckley laulust “Song To The Siren” ja soe hõllandus hoovas mu kehasse. Just see laul. Just see hääl. Perfektne.
Siis, jah, selgus, et “Song To The Siren” on Ferry uue albumi üks suvalisemaid hetki, liiga tavaliselt välja kukkunud ballad, kui lubate. Aga ega see polnudki tähtis. Üks muu asi oli tähtis – see, et ma saaksin ju nagu aru küll, kui Ferry on parem või halvem või keskmine, aga ma nimelt lihtsalt ei ole võimeline temas pettuma. Ma ei võta teda muidugi kriitikavabalt, aga ei – pettumus ei ole selle tunde nimi. Ülev resignatsioon pigem, vastutustundliku täiskasvanu väärikas suhe oma ootustesse. Midagi sellist. Ma olen kindel, et maailm on Bryan Ferry seltsis parem kui ilma, ning üldiselt lihtsalt rahul, et ta teeb seda, mida ta teeb. Antud juhul toob kokku hulga celebrity-staatusega vanu ja uuemaid sõpru (Brian Eno, David Gilmour, Scissor Sisters jne) ning mängib todasama stiliseeritud, kõrgtehnoloogilise läikega pop-funk’i, mida asus poleerima juba 80. aastatel, olgu Roxy Musicu abiga või ilma.
Üks siinsetest külalistest on plaadile saatesõnad kirjutanud kriitik Richard Williams – mees, kellele Ferry kunagi esimeste Roxy lauludega kasseti tõi. Williams võtab endale mastaapse ülesande – viidata klassikalistele Roxy-lauludele ja leida neile uuel plaadil vasteid. See oleks igati intelligentne seltskonnamäng, kuigi seda võita pole kuigivõrd võimalik – need on ikka väga erinevad maailmad. Sest Roxy oli ambitsioonikas, eksperimentaalne, utoopiline, fantastiline ja lihtsalt öeldes 70ndate parim rokkbänd. Ferry moto koondub teistmoodi ritta – tasapinnaline, tasakaalukas, neutraalne, petlikult ei-midagi-erilist …
Sa kuulad seda plaati eemalt, distantsilt, kaldud ehk natuke armuma, kuigi ei tea täpselt, millesse – laulud ei kehtesta ennast kompositsioonidena, vaid koosnevad tämbritest, tonaalsustest, lounge-läikest. See on Nile Rodgers, kes soleerib kitarriga avaloos “You Can Dance”, eks? Ja see klaver lõpuloos “Tender is The Night” – see oleks ju puhas kitš, kui ta esiplaanile lubada? Ma võiks tunnistada, et “Me Oh My” on minu siinne lemmiklugu, aga siis te küsiksite, miks, ja ma ei oskaks vastata. Kui ma usuksin veel, et kogu selle elegantselt disainitud noir-dekoori all on olemas mingi päris Ferry, siis nõuaks ma võib-olla sellelt plaadilt midagi enamat. Aga Ferry on suletud süsteem, tema sügavus kuulub tema teesklusega kokku, tema soojus on natuke jäine ja oma eksistentsiaalse nukruse kiuste pole tal mitte midagi öelda. Ehk siis – “Olympia” on ilus, filigraanne, lõpetatud pop-objekt ja ma tahan temaga samas ruumis olla. 8
