Maadevahetuse pealtkuulatud kõned vol 2: Tuiksoo helistab igaks juhuks võõralt numbrilt
■ Kaitsepolitsei leidis läbiotsimisel nimekirja Merko poolt osutatud poliitiliste teenetega.
■ Varjatud osanikuna teenis maadevahetusest miljoneid kroone Meelis Lao.
■ Mitu tähtsat tunnistajat teatas kohtus, et kapo sai neist ülekuulamisel täiesti valesti aru.
Vaene Ester Tuiksoo! Oktoobris 2007 seletab ta kaitsepolitseis, et kohtus põllumajandusministrina töötades Merko suuromaniku Toomas Annusega vaid vastuvõttudel ning ei rääkinud temaga kinnisvarast mitte midagi sisulist.
Vaene Estrike! Ta ju ei tea, et kaitsepolitseis salvestusseadmed huugavad, Annust kuulatakse massiivselt pealt. Politseinikel on olemas näiteks ministri kõne 26. septembrist 2006: “Mina olen Ester Tuiksoo, et ma helistan täiesti võõra numbri pealt igaks juhuks.”
Toomas Annus: “Jah, jah.”
Tuiksoo: “Aga mul on täna peaministriga kohtumine, ma tahtsin küsida, et kas, ee... te ise olete kõik üle vaadanud, kas, ee... kõik sobib?”
Annus: “Mina vaadand ei ole, ausalt öelda, aga küll ta sobib.”
Tuiksoo: “Mh-mh. Et ma olen praegu nii-öelda lõpusirgel. [–] Ta teab sellest, et ma lähen informeerima, aga ma mõtlesin, et noh...”
Annus: “Ei, ei, küll ta no, no sobib, aga ... a kas see nagu ma, ma küsiks... Mina olen ausalt öeldes seda mõelnud, et... et palju neid konkurente või pakkumisi seal nagu oli, et kas see nagu piisav on, et kas sellest mingit jama ei tule, eks ole”
Tuiksoo: “No veel kaks oli, aga... neljale esitati, üks ei saatnud.”
Ja veidi hiljem lisab minister: “Minu meelest on ... nagu õiges väravas pall praegu, nii et...”
Iga vähegi asjasse pühendatu mõistab, et minister ja suurärimees räägivad põllumajandusministeeriumile uute ruumide rentimisest. Lasnamäe nõlval asuvat hoonet pakkus Riigi Kinnisvara, Suva sokivabrikut Ober-Haus ja tutt-uut Delta Plaza kõrghoonet Merko Grupi firma E.L.L. Kinnisvara.
Vaene Toomas “Suur Ülemus” Annus! Meedia peab teda Eesti rikkaimaks meheks; Merko aktsiakurss kerkib kenasti; konkurendid imestavad, kuidas see mees mängleva kergusega väärtuslikke maatükke kokku ostab, aga sügisel 2006 purustab kapo kogu selle uhkuse vaid ühe aktsiooniga. Nädal pärast eespool toodud telefonikõnet otsib kaitsepolitsei maadevahetusega seoses läbi Merko peahoone.
Kuid see ei sega bisnist Tuiksooga, äri tahab ajamist. Kaitsepolitsei salvestab taas ministri kõne, kes teatab Annusele, et läheb rendikonkursiga edasi. Ärimees teatab, et E.L.L-i juhatus otsustas, et rendi hinnatõus on iga-aastane. Tuiksoo kinnitab: “Ei, no see on kindlasti iga... ee, iga-aastane, mina sain küll niimoodi aru.”
Kuid Tuiksoo mõistab siiski, et Merkoga asjade ajamine ei ole enam kõige mõistlikum. Süüdistuse kohaselt laseb ta ette valmistada rendikomisjoni uue protokolli, et soodsaima pakkumise tegi hoopis Riigi Kinnisvara.
Aga kapo on Tuiksool jälil. Kaitsepolitsei meelest läks Tuiksoo nii ülbeks, et käskis ministeeriumi uue maja tellida Merkolt. Kui asekantsler Krista Paal teatas, et niimoodi riigiasju ei aeta, vaid tuleb korraldada konkurss, lasi minister pakkumise dokumendid ette valmistada Merkos ja E.L.L. Kinnisvaras, kes võitiski “konkursi”.
Vastutasuks andis Annus Tuiksoole ligi pooleks aastaks tasuta kasutada korteri südalinnas Rävala puiesteel. Tolle üürihind olnuks vähemalt 42 830 krooni.
Vaene Merko! Pealtkuulatud materjalid näitavad, et maadevahetajad kuulsid Riigikogu kapokomisjoni liikme Olari Taali kaudu, et nad on politsei luubi all (hiljem saab Taalist Merko nõukogu liige kuupalgaga 50 000 krooni); et Merko läbiotsimise ajal helistas Toomas Annus oma sõbrale Koit Uusile ja rääkis, et on selge, et maadevahetus on n-ö huvi all – aga ikka leiab kaitsepolitsei Merkost hulga huvitavaid pabereid. Kõige ootamatum paber kannab pealkirja “ELL mittepõhitegevusega seotud paigutuste ülevaade”.
See nimekiri sisaldab 26 miljoni krooni eest kulutusi, mille hulgas on mõned huvitavad poliitilised teened:
• 1,5 miljoni krooni suurune laen Keskerakonnale;
• 400 000 krooni suurune laen Rahvaliidule;
• 358 000 krooni maksnud korter Pärnus. Ekspress avaldas kolm aastat tagasi loo “Merko kingitus Tallinna vippametnikule”, mis rääkis Tallinna kommunaalameti juhi Ain Valdmanni sõbrahinnaga ostetud korterist;
• 145 000 krooni maksnud korter Jõgeval. Ekspress avaldas ka loo “Annus&Ko ostis Rahvaliidule korteri”.
Üks tunnistaja räägib, et nende nelja asjaga tegeles Annus isiklikult.
Kõige suurem kulutus – üle 10,5 miljoni krooni – seisab nimekirjas real “Tarantel maad”. See on maadevahetuse firma KV-Tarantel. Selle kõrvale on tehtud siiamaani saladuseks jäänud märkus “2 640 000 õhk”.
Vaene kaitsepolitsei! Suur ja salajane eelarve, suur ja salajane töötajaskond, vägev autopark, nutikad seadmed... Aga kahtlusalused teavad, et neid jälitatakse. Ning veebruaris 2010 teatab üks võtmetunnistajaid, endine asekantsler Krista Paal kohtuistungil, et kapo sai temast täiesti valesti aru.
Ta kinnitab, et Merko juhatuse liige Tõnu Korts ei koostanud rendikonkursi lähteülesannet ega kutsedokumente. Paal konsulteeris.
Prokurör Feldmanis: “Kas minister ütles teile, millisele äriühingule tuleks saata pakkumine uue rendipinna leidmiseks?”
Paal: “Ei öelnud.”
Feldmanis: “Eeluurimisel väitsite, et minister ütles, et pakkumine tuleb saata Merkole.”
Paal: “Kahjuks on protokoll täiesti valesti kirja pandud. Nõupidamisel tuli jutuks see, kellele saata pakkumisi, ning sealhulgas oli, et saadame Merkole kui ühele suurimale pakkujale ehitusfirmale. See ei ole kindlasti niimoodi, et saatke Merkole ja kõik. Tegelikult oli jutt, et leiame pakkumise ja saadame pakkumisi võimalikult suurele ringile ettevõtjatele.”
Feldmanis: “Kas mingil nõupidamisel oli aruteluks, et saata pakkumine üksnes Merkole?”
Paal: “Ei.”
Feldmanis: “Miks olete eeluurimisel niimoodi väitnud?”
Paal: “Sellist nõupidamist olnud ei ole.”
Feldmanis: “Miks olete alla kirjutanud, et protokoll on kirjutatud teie sõnade järgi ja õige?”
Paal: “Ma tõesti kahetsen, et sellisele protokollile alla kirjutasin. Te viibisite ise ka seal uurimise juures ja see ei olnud mitte 20 minutit ega tund aega. See kestis tõesti kaua. Võib-olla ma olin lihtsalt väga väsinud ja väga ärritunud ning sellisesse olukorda sattunud täiesti ekstreemselt.”
Vaene Kalev Kangur! Oktoobris 2006 võtab kaitsepolitsei Maa-ameti peadirektori kinni, Eesti maa-asjade üks säravamaid tähti peab mitu kuud trellide taga sitsima ja loeb imestusega kahtlustust, et ta juhtis juba aastaid tagasi tankist Annika Söödi kaudu Merko gruppi kuuluvat maadevahetusefirmat KV-Tarantel.
Jaanuaris 2010 laulab aga Annika Sööt kohtus hoopis teisel viisil kui ülekuulamisel.
Jah, ta tunnistab, et Kangur pakkus talle töökohta ja seletas, et naine hakkab Merkole kokku ostma suuri krunte kaunites kohtades, kus võib olla looduskaitseline piirang.
Jah, Kangur ütles ka, et raha pidi tulema Merko grupist või KV-Tarantlist või “kuskilt”. “Küsisin, et kust need finantseeringud tulevad, et rahad on nagu päris suured. Kalev vastas, et eks see Eesti ärimeestele kuuluv raha ongi.”
Jah, Sööt küsis Kangurilt korduvalt nõu “millist maatükki osta, milline on seal tema suurus või milline on seal mingi see puistu peal. Kalev oli see hea inimene, kes mulle selle koha pealt, kui ma alles noor ja roheline olin, väga palju informatsiooni andis.”
Kuid mingiks tankistiks Sööt end ei pea. Kui Annuse ja Merko kaitsja Leon Glikman pärib, kas Kangur juhtis teda KV-Tarantlis, kõlab kindel ei: “Ta ei saanud seda teha, sest ta ei kuulunud selle firma juhtkonda.”
Sööt teatab, et Kanguril ei olnud firmas mingeid majanduslikke huve.
Eriti kummaliselt mõjunud talle kaitsepolitseinik Valdo Kraami telefonikõne enne kohtuistungit, kus ta “küsis mitmel korral, et Annika, kas sind on ähvardatud või sulle kuidagi halba tehtud. Mind ei ole keegi ähvardanud, mulle ei ole keegi tahtnud liiga teha. Mind ei ole kellegi poolt ähvardatud või kuidagi kurjasti ära kasutatud.”
Viis aastat on möödunud ajast, mil Eesti Ekspress avaldas esimese artikli kuldsetest maadevahetustest ja kaitsepolitsei alustas kriminaaluurimist.
Selle ajaga on Rahvaliidust järele jäänud vaid riismed. Merko läks pooleks. E.L.L. Kinnisvara vahetas nime Riveritoks, mis tähendab itaalia keeles “austusväärne”.
Juba aasta aega kestab Harju Maakohtus protsess, mis näitab, et maadevahetus on sama kahepalgeline nagu Eesti ühiskond.
Süüalustel ja nende advokaatidel on õigus: ükski prokuratuuri kutsutud tunnistaja ei ole paljastanud altkäemakse ega muid kuritegusid. Küll aga on kohtus toimuv näidanud totaalset, aastaid kestnud jälitamist. Süüalustel on tekkinud õigustatud kahtlus, kas neid jälitati ja kuulati pealt seaduslikult. Salakuulamise lubatavust saaks kontrollida sõltumatute logifailide kaudu, need aga on EMTst ja Elionist kustunud.
Kõik see jätab mulje meeletust ülekohtust. Kohtualused peaksid olema süütud nagu tallekesed planeedil Maa. Miks küll kaitsepolitsei ja prokuratuur neid taga kiusavad?
Ja siis on salajase jälgimise teel saadud materjalid, mis jätavad hooüis teise mulje.
Kuigi asjaosalised väidavad, et nende tegevus oli läbi ja lõhki seaduslik, helistas Kalev Kangur millegipärast taksofonist ja Ester Tuiksoo kasutas võõrast telefoni, Merko ja Tarmo Pedjasaar palkasid tankiste, Toomas Annus ja keskkonnaminister Villu Reiljan rääkisid “pensionisammastest”... Maadevahetajad pelgasid pealtkuulamist. Kangur hoiatas Reiljanit salakõrva eest isegi siis, kui too tahtis Õhtulehe ajakirjanikuga Maa-ameti saunas ühe loo jaoks veidi pulli teha.
Jälitusmaterjalid näitavad, et Reiljan käitus nii, nagu oleks ta isevalitseja – jagas omadele väärtuslikke maatükke ja tõrjus võõraid eemale.
Me ei tea, kuidas mõjutavad kohut jälitamisel kogutud info ja läbiotsimistelt saadud paberid. Ega ka seda, mida räägivad lähitulevikus kaitse-poolsed tunnistajad.
Teada on vaid see, et ükskõik, mida kohtunik Valeri Lõõnik ka otsustab, tema otsus kaevatakse edasi. Ehk sisuliselt on praegu tegemist pikaks veninud eelmänguga.
■ Meelis Lao teatas uurijatele, et umbes aastal 2002 pakkus tema ammune tuttav metsaärimees Mart Erik müüa või koos arendada kinnistut Tallinnas Narva mnt 201a.
■ Lao pakkus tehingut edasi oma teisele tuttavale Einar Vettusele.
■ Vettus ostis Erikult firma Iru Jõekääru, kellele kuulus kõnealune maatükk.
■ Lao pidi saama poole firmast endale. Aga mitte oma, vaid osaühingu Marsig nimele, mis oli Margit Viiarti firma. Laol oli temaga suuline kokkulepe, et saab seda osaühingut kasutada.
■ Ühel hetkel teatas Vettus, et ostab Lao osa välja.
■ Laol oli kokkulepe, et ta saab pool maa müügi kasumist. Ta teenis pärast mahaarvamisi 8,8 miljonit krooni.
■ Dokumendid vormistas advokaat Üllar Talviste.
Detsembris 2004 teatas ehitusärimees Toomas Annus keskkonnaminister Villu Reiljanile hädast ühe loaga.
Annus: Kuule, me oleme siin ühe asja maha maganud, eks ole, või sadam.
Reiljan: Nii.
Annus: Et vaata, meil lõppes tegelikult novembrikuu lõpuga vee erikasutusluba ära.
Reiljan: Oi, vittu.
Annus: Kuule, keegi seda märgand ei ole.
Reiljan: Jah.
Annus: Ja tegelikult meil läheks seda vaja... muuseas, ütleme, et üks kümme päeva veel tänasest arvates.
Reiljan: Jajah.
Annus: A nüüd on ju, tegelikult on... kuule, ütleme, et keegi ei tea seda, eks ole. A et ütle, et kas on, kaks varianti on, eks. Kas oleme vait ja teeme veel 10 päeva tööd, eks ole...
Reiljan: Jah.
Annus: Ja lõpuks me unustame kogu värgi.
Reiljan: Palju parem mõte jah, mh-mh.
Annus: Või teine võimalus, et kas selle prouaga, kes seal... mis, ma ei mäleta, mis ta nimi oli, kes selle oli andnud kunagi... Et, ee... et võib-olla... e, või tema seda pikendada saab vä?
Reiljan: Kantsler, sa mõtled?
Annus: Ei, seal oli üks proua, kurat, kes see a-ametiisik oli.
Reiljan: No võta ta nimi välja ja ütle mulle, eks ju.
Annus: Oota, ma ütlen sulle kohe.
Reiljan: Noh.
Annus: Et või on kavalam vait olla vä?
Reiljan: Kurat, ma ei tea, see vaikus on palju kavalam minu arvates küll.
Annus: Mh-mh. A kui ta sul on nigu usaldusväärne proua, siis tegelikult saab ju küll väga lihtsalt.
Reiljan: Jah, jah. Jah, aga, aga, aga ütle see nimi... [–]
Annus: Jaa, oota, ma vaatan, kes see lõpuks... No ei, siin midagi muud ei ole, tegelikult, kui sellel paberil muuta kuupäev ära, olekski kõik. Vee erikasutusluba number 73.
Annus: Ahah, kuule, Vare allkiri on ka siin, jah.
Reiljan: Seal on kantsleri allkiri ikka, noh. [–]
Annus: Et kuidas... Sulev on sult läinud juba, jah?
Reiljan: Sulev on... ei noh, ega sellel ei ole mingit vahet. Kantsler on meie inimene, ega ta pole mõni võõras inimene.
Annus: Et kui teha nihuke... 30 november lõppes.
Reiljan: Ee, sus peab...
Annus: Et noh, tegelikult on sama töö, sama asi...
Reiljan: Jah.
Annus: Lihtsalt, vaata, ku... ee... Vaata, kuna sealt selle kaevamisloa me saime novembris kätte tookord, eks...
Reiljan: Jajah, jajah, jah. [–]
Annus: A meie oleme ise praegu jumala kuss, eks ole? Et see, kus...
Reiljan: Sa ära kõgise, ma võtan, vaatan järgi, eks ole, jah. Kui on tööd...
Annus: Aga...
Reiljan: ... praegu tehke tööd edasi, kui on vaja, siis maksate mõõduka trahvi ja on, eks ole. Mhmh.
Annus: Kuule, aga ma arvan, et isegi võiks... Ei, meie ei maksa, sadamale välja antud, eks sadam maksab, aga...
Reiljan: Aa, noh, siis sadam.
Annus: Aga ma mõtlen, et, kurat... Aga ära seal ka kõva häälega oma juures uuri, eks ole.
Reiljan: Ma ei uurigi, noh.
Annus: On ju, et ega see... kuradi, kui see välja tuleb... No võib-olla, a kuule, a võib-olla on üldse nii, et ärme üldse tee midagi siis?
Lugu ilmus esmakordselt 16.detsembril 2010
