Nädala raamat: Soe lugu süngel taustal
Kathryn Stockett “Koduabiline”
Eesti Ajalehed AS, 2010. 454 lk.
Temaatiliselt on see raamat Eesti lugejast kaugel. Mida teame meie läinud sajandi keskpaiga mustanahaliste õiguste eest võitlevast liikumisest Ameerikas? Hea, kui teame midagi Martin Luther Kingist või Mustadest Pantritest, aga mustanahaliste teenijate kohtlemise kohta USA lõunaosariikides hoiab üks eurooplane valdavalt “Tuulest viidud”-raamatust pärinevat romantilist ettekujutust tuules kahisevast puuvillast ja rõõmsatest põllutöölistest ning majateenijatest, kes hirmsasti tahavad oma valgeid käskijaid õnnelikuks teha ja nendega käsikäes läbi elu keksivad. Või siis teine variant, kus mustad tahavad valged maha tappa ja ise käskijaks saada. Kuid Stocketti raamatus ei näe me musta-valge suhteid mitte must-valgelt, vaid kõikvõimalises värvides. Süngetes toonides taustale on maalitud soojades toonides lugu. Õigemini kolm lugu, sest kordamööda jälgime kahe mustanahalise teenija ja ühe valge preili maailma. Neid kolme seob projekt, kus kõik astuvad oma piiridest ohtlikult välja ning muutuvad 60ndate Mississippi äärmusrassistliku ühiskonna märklauaks.
Tõsisest teemast hoolimata on raamat täis tabavat situatsioonihuumorit ja lihtsalt võrratuid võrdlusi. Näiteks mõtleb mustanahaline teenijanna Abigail valge preili kohta: “Miss Skeeter näeb alati välja nii, nagu keski teine käseks tal miskit selga panna” (lk 8). Või kuidas seesama miss Skeeter sõidab kahe aasta jooksul esimesele kohtamisele punase 1941. aastast pärineva Chevrolet’ veoautoga, mille taha on haagitud John Deere’i teehöövel, kuna ta vanemad vajavad Cadillaci kirikusse sõitmiseks. Või Skeeteri ema, kes on suremas, aga kelle elutöö on olnud lausa maniakaalne oma tütre tuunimine: “Ära mõtlegi, et võid ennast hooletusse jätta, kui mind enam pole. Helistan Franny Maele selsamal hetkel, mil kööki jõuan, ja panen sulle juuksuri ajad kinni kuni 1975. aastani välja” (lk 378). Ja nali pole üldse pingutatud, vaid nagu kogemata sisse lipsanud.
Ma ei varja, et lapsena innuga ka “Tuulest viidud” lugesin, kuid ei mäleta küll, et pisaraid või naeru oleksin pursanud. Ju ei olnud juba siis usutav (kuigi siiski õhkamapanev). “Koduabilise” tegelased ei lase end tuulest viia, vaid astuvad vastutuult. Just afroameeriklaste kodanikuõiguste võitluse ajaloo tõetruu kujutamine ja samas nüansirikas sissevaade kolme huvitava inimsaatuse kujunemise sügavamatesse kihtidesse teeb sellest raamatust vaatamata võõrale teemale lähedase, haarava, võrdselt nii emotsionaalse kui intellektuaalse väärtusega lugemisvara.