Peeter Helme : Kremli ajaloolaste unistus on absurd
Pekka Erelt käsitles viimases Eesti Ekspressis ilmunud loos „Eesti ajaloolased Vene propaganda tõmbetuules " Venemaa soovi luua ajalookomisjone riikidega, kus tajutakse Venemaa rolli 20. sajandi ajaloos Kremli versioonist erinevalt. Vene suursaadik Eestis Juri Merzljakov tegi mõni aeg tagasi ettepaneku luua Eesti ja Venemaa ajaloopiltide võrdlemiseks ja ühitamiseks kummagi maa ajaloolastest ühiskomisjon. Sarnased on juba loodud Leedu ja Poolaga, kuid nagu kuulukse, on vähemasti esimese komisjoni töö erimeelsuste tõttu takerdunud („Leedu ja Vene ajaloolased ei suuda ühist raamatut välja anda" - Delfi, 4.1.2011). Poolaga loodud komisjoni kohta räägib Erelt aga seda, et akadeemilisena mõeldud töörühm on muundunud Venemaa uusimperialistlike taotluste instrumendiks ning katseks sekkuda Poola siseasjadesse.
Huvitav taustaküsimus Erelti loole on see: milleks üleüldse selliseid komisjone luua? Venelased räägivad soovist saada üle erimeelsustest ja mõista teineteise positsioone. Paraku jääb arusaamatuks, kuidas erimeelsusi kavatsetakse ületada. Kas ühise teadusuurimuse avaldamise abil, mis ütleks must valgel, kummalegi poolele arusaadavas keeles ning viisil, mille kumbki pool heaks kiidab, kuidas asjad siis tegelikult olid? Kuid kuidas teostada seda 19. sajandi ideaali tänapäeval isegi Venemaal ajaloomõtlemises pluralismi lubavas keskkonnas?
Veel on venelased on rääkinud ka kahe maa suhete jäädavast paranemisest. Aga mida seegi tähendab? Kas kummagi maa poliitikute või lausa eraisikute allutamist ajaloolaste kindlaksmääratud tõele? Kõlab utoopiliselt...
Kogu initsiatiivi katabki saladuseloor. Ja kuidas saakski teisiti olla? Lääne kultuuri ja ajalooteadusliku mõtte seisukohalt ei saa mingi komisjon otsustada lõpliku tõe üle. 20. sajandi vapustused on küll Lääneski toonud endaga vajaduse lepituskomisjonide järele. Samuti on holokausti puhul otsustatud, et selle eitamine on kuritegu, kuid siiski - holokausti põhjuste, ulatuse, meetodite ja tagajärgede üle pole vaidlused lõppenud ega lõpe ilmselt eales... Muidugi aitavad tänapäeva Euroopas ajaloo uurimisele kaasa eri maade ajaloolaste tihedad omavahelised kontaktid ning eri maade ajaloo hea tundmine ja sellekohase teabe leviku soodustamine, kuid kuskil on piirid ka. Neid seavad nii inimesed kui faktid.
Just viimase tõsiasja mõistmisega on Venemaal raskusi, kui ta laseb oma riigi ametlikul esindajal, suursaadikul, esitada Eestile (omaette küsimus on, kellele siis täpselt? - meil ei ole riiklikku propagandatalitust ega ühtki teist institutsiooni, kes esindaks „ametlikku" ajalookirjutus, vaid igal teadlasel on õigus oma seisukohale) ettepaneku rajada institutsioon, mis looks ühise ametliku tõe.
See on võimatu ka tulenevat Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 45, mille viimane lause ütleb: „Tsensuuri ei ole". Muidugi võivad Eesti ajaloolased teha koostööd vene kolleegidega, kuid rääkida 20. sajandi ajalooga seotud vaidluste lõplikust lahendamisest, millest unistavad Kremlile truud ajaloolased, on absurdne. Vähemalt seda senikaua, kuni teisel pool Narva jõge ei saada aru sellest, et ajalugu on teadusena vaba. Ah jaa, ka see on kirjas meie põhiseaduses. § 38 ütleb: „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad."
