Kristi Kongi värvimuusika
Kui Kristi Kongi maalide kohta midagi kindlat, igale vaatajale paugupealt arusaadavat öelda, siis ei saa see minu arvates olla muud, kui et nad on värvilised. Nii huvitavaid värvikooslusi ei näe just tihti – kollane, punane, sinine, türkiis, roheline, roosa ja veel ja veel. “See värviküllus tuleb kindlasti kuskilt minu seest. Ma töötan hommikust õhtuni nende värvide sees, ja siis elus tahaks sellest välja astuda,” ütleb Kristi, kes riietuses eelistab tumedat või kombineerib musta ja valget. Seda on ta ka maalis proovinud, kuid: “Eelmisel aastal üritasin paar mustvalget maali teha, aga see ei istunud mulle kohe kuidagi.”
Esimesel katsel Kunstiakadeemia ukse taha jäänud ja õpinguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis alustanud Kristi sai põhitõuke kunstiga tegelemiseks Pelgulinna gümnaasiumist, mille vilistlaste hulka kuulub palju tuntud kunstnikke – Andres Tolts, Ando Keskküla, René Kari.
Kristi tunnistab, et sai just Tartust kunstis edasi arenemiseks vajalikud alusoskused.Minu vahele lausutud sõna “käsitööoskus” peale hakkab kunstnik naerma ja lisab: “Jah, kõige lamedamalt öeldes käsitööoskus. See on üks olulisemaid asju, mis kunstis on.”
Kristi tundis pärast Tartut ja Lahtit, kus ta veetis pool aastat vahetusüliõpilasena, et tema õppimise limiit pole veel kaugeltki täis. Soomes sai kunstnik töötegemise rütmi kätte, ja see tekitas hea tunde. Kunstiakadeemia võttis nüüd noore maalija magistrantuuri vastu. “Õppimine on nii hea asi! Oled kuskil süsteemis sees ja lihtne on tegutseda, turvaline tagala on olemas.”
Tartust Tallinna tagasitulek oli keeruline, linnad on nii erinevad ja Kristil võttis ka eluaegse tallinlasena aega pealinna elutempoga harjumine. Kunstniku seni valdavalt abstraktne maalilaad muutus Tallinna tulles realistlikumaks. Tema sõnul soosis ülikoolilinna eluolu just abstraktses laadis töötamist.
Kristi kõige viimane näitus “Transformaator”, mida sai novembris näha Draakoni galeriis, oli hoopis teisest ooperist. Nimelt püüdis kunstnik tõlkida esemed maalikeelde, ehitades eri objektidest installatsiooni ja maalides selle üles, pannes näitusele välja mõlemad. “Maali mõte oli tõestada, et kumb siis on parem, kas ehitatud objekt või maal sellest objektist. Maal on minu meelest ikka parem. Ma tõestasin enda jaoks täielikult ära, et maaliga saab ikka väga palju öelda.”
Kunstnik toonitab, et ka objekt ise tuli tema arvates väga võluv, aga maal veel võluvam. Kristi tegeles näituse ettevalmistusega peaaegu aasta otsa, huvilised said seda aga galeriis vaadata 13 päeva.
“Selle näituse puhul oli kõige olulisem just protsess, see on üks paremaid asju, mida olen läbi elanud. No miks kunsti tehakse? Et ise sellest kõige suuremat kaifi saada!”
Keskkooli ajal isukalt Kandinsky (kes muuseas nägi tihedat sidet muusika ja maalikunsti vahel) teooriaid lugenud kunstnik ütleb: “Ma ei maali kunagi vaikuses, maalin alati koos muusikaga. Mulle meeldivad võimsad naised, Nina Simone ja PJ Harvey. Ja David Bowie, kes on täiesti aegumatu reipuse tekitaja. Muusikal on nii võimas energia. See on vahest üks asi, mis minust need värvid välja toob. ”
Suveks plaanib kunstnik magistritööl baseeruvat näitust. Pärast kooli lõpetamist tahaks Kristi aga minna mõneks ajaks piiri taha, edasi õppima. “Küsisin oma õppejõult Kaido Olelt ka, et kas minna kunsti-mekadesse, nagu Berliin, London, New York. Ta arvas, et peab minema sinna, kus on hea olla.” Skandinaavia maadesse kiindunud kunstnik läheb võib-olla hoopis Islandile. Aga äkki Belgiasse või Hollandisse. “Võib-olla kõik asjad lahenevad jälle loomulikult. Ma usun sellesse.”
■ Amet: maalikunstnik.
■ Senine tipptegu: isikunäitus “Transformaator” ja kogu näitusetegevus 2010. aastal.
■ 2011 eesmärk: lõpetada EKA maalikunsti magistrantuur.
