Tallinna linnaametnikud võtsid ka vanasti pistist
Novembris 1929 lahvatas Tallinna linnavalitsuses altkäemaksuskandaal. Ühel päeval vahistati ootamatult linnavalitsuse majandusosakonna juhataja Eduard Paimal ja tema alluv, Haabersti mõisa töödejuhataja August Kalberg. 1928. aastal jagasid nad Lasnamäel asuvad linna maatükid osadeks, suurendades nii linna renditulu. Aga et maatükikest saada, tuli ametnikke kord aastas määrida.
Maad sai vaid ümbriku vastu
Taotluse andis sisse ka kaevumeister Mart Sillenberg, kelle palve jäeti rahuldamata. “Sel ajal rääkis mulle Lasnamäe liivaaugu juhataja Pert, et maad siis saada võiksin, kui Paimali jaoks Kalbergi kätte annan ümbriku sees 50–100 krooni.” Sillenbergil seda raha polnud ja nii jäeti ta maast ilma. Mehe pahameel oli suur ja ta kaebas võimudele, kes algatasid juurdluse.
Ülekuulamisel tunnistas Aleksander Pert, et andis tõepoolest niisugust nõu. “Soovitasin tal Kalbergi jutule minna ja raha ümbriku sisse panna ja temale meeleheaks viia.” Liivaaugu juhataja teadis sedagi, et neist maatükkidest kaks kirjutas Kalberg naise ja ämma nimele ning müüs nende eesõiguse umbes aasta pärast edasi.
Uus rentnik leiti kähku üles ja ülekuulamisel ei salanud temagi midagi. Johannes Toom jutustas, et leppis Kalbergiga pistise summas kokku ning edasi läks nagu lepase reega. “Mõne päeva möödumisel tuli Kalberg minu korterisse raha järele. Maksin temale 500 krooni, nii nagu varem kokku räägitud oli.”
Kas see raha läks ühe ametniku taskusse? Politsei kahtlustas, et mitte. Ja varsti leitigi uus tunnistaja, kel samuti tekkis probleem linnaga rendilepingu pikendamise pärast. Majaomanik Tõnu Oks rääkis ülekuulamisel kriminaalkomissar Richard Endele, kuidas ta käis mitu korda Paimali jutul. Asi aga seisis ikka paigal. Kuni ühel päeval tegi mees talle ise ettepaneku.
“Paimal tähendas, et on valmis rendilepingut minuga sõlmima, kui maksan talle selle eest 1500 krooni.” Kui Oks keeldus, ähvardas Paimal lepingu üles öelda ja lasta linna maal asuva maja maha lammutada, nii nagu “ta seda Irus ja mujal teha lasknud”.
Ka turud maksustati
Novembris 1929 jõudis kriminaalkomissar jälile veel ühele Paimali kullaaugule. Selleks oli Tallinna Uue turu kaubitsejate “maksustamine”. Turu lihakaupmees Hans Konrad tunnistas, et mõne aasta eest kavatses linn panna poepinnad enampakkumisele. Koos otsustati, et “tuleks katsuda hoida ära enampakkumisele laskmist ja selleks koguda raha, mis läheks linnavalitsuse ametnikele, kellest oleneb asja käik”.
Raha korjatigi kokku. “Mina maksin sel korral 10 000 marka /100 krooni/,” tunnistas Konrad. Nagu selgus, maksid sama summa ka teised kaubitsejad.
Aprilli lõpul 1930 anti Paimal ja Kalberg kohtu alla. Mõlemad mehed mõisteti aastaks ja neljaks kuuks vangi, kuid järgmise astme kohus Kohtupalat tühistas otsuse. Nimelt peeti karistust liiga leebeks ning nüüd saadeti Paimal ligi neljaks aastaks vangiroodu ühes õiguste kaotamisega. Kalberg pääses 2,5 aastaga. Kuigi Paimal palkas endale kaks väga head advokaati, neist üks oli tuntud vaps Theodor Rõuk, see teda ei päästnud. Ka Riigikohus jättis karistuse jõusse.
Kõrge tolliametniku lisateenistus
Kevadel 1926 kukkus sisse Tallinna Peatolliameti salakaubaosakonna juhataja Paul Sormul. Nimelt maksti tollal salakauba avastanud tolliametnikele ja politseinikele preemiat, mis oli osa trahvist. Sormulist sõltus asja menetlemise kiirus. Kui ta tahtis, siis käis kõik ruttu, ei tahtnud, võis kummi venitada kuid.
Nii tuli ametnikel Sormulit määrida, tavaline taks oli viis protsenti trahvirahadest. Salakaubaks oli tihti salapiiritus ja summad polnud väikesed – 10 000 ja 25 000 marka. Pistise andmine oli nii iseenesestmõistetav, et Tallinna kriminaalpolitsei ülema abi Eduard Laanberg arvas Sormulile mineva osa kohe preemiatest maha.
Sormul end ülekuulamistel süüdi ei tunnistanud ning andis kaunis jultunud seletusi. Suured pistised lõi ta sirgeks, harrastades üldist imestust äratanud laia eluviisi. Ent kolleegide seas teda hukka ei mõistetud. Uurijad põrkusid vastu ringkaitset, kus peaaegu keegi Sormuli vastu tunnistusi ei andnud. Kui paar inimest seda siiski tegi, peeti neid kolleegide hulgas reeturiks.
Eeluurimisel leidis tõestust pistise võtmine rohkem kui 40 000 marga ulatuses, mis kahtlemata oli vaid jäämäe tipp. Uurimisele järgnes pikk kohtutee, sest Sormul oli piisavalt jõukas väga hea advokaadi palkamiseks. Ka teda kaitses Theodor Rõuk. Saaga lõppes detsembris 1928 Riigikohtus. Sormul saadeti neljaks kuuks vangi ja teda trahviti 500 krooniga, kuid altkäemaksu väljapressimises mõisteti ta õigeks.
Lugu ilmus esmakordselt 21.jaanuaril 2011
