Film kaotusest, lugu armastusest
“Üks mu sõber”
Režissöör Mart Kivastik. Osades Aarne Üksküla, Rita Raave, Aleksander Eelmaa, Harriet Toompere jt.
Kinodes alates 7. jaanuarist
Mati (Aarne Üksküla) naine on raskelt haige ja suremas ning mehele on iga naise kõrval veedetud päev suureks võiduks saatuse üle. Murest koormatud Mati käib kohusetundlikult raamatukogus tööl, hoolimata sellest, et iga võimaldaks tal juba ammu pensionil istuda, raskest kodusest olukorrast rääkimata. Elu raamatukogus kulgeb ilma suuremata kirgedeta, kuigi Mati kolleeg Ruth (Rita Raave) on mehesse juba aastaid salaja armunud olnud. Vahest vaid teevad kära mõned rüblikud ning üks silmapaistev erand vilksatab riiulite vahel veel – ekstsentriline raamatulaenutaja Sass (Aleksander Eelmaa), kellest on raske mööda vaadata.
Peatselt jääb Mati siiski leseks, teda ei lohuta ka tütre Mari (Harriet Toompere, pildil) ja tütrepoja (Ingmar-Erik Kiviloo) olemasolu. Üksindus mehe hinges on nii suur, et eluisu kaotanuna tundub enesetapp talle olevat ainsaks väljapääsuks talumatust olukorrast. Kuid kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab ning teispoolsuse asemel ärkab Mati hoopiski haiglavoodis, voodipeatsisse ilmub mõne aja pärast aga ei keegi muu kui raamatukogust tuttav Sass. Nüüd on Matil sõber, tahab too seda või ei, sest Sass on võtnud oma südameasjaks eluisu Mati hinge tagasi tuua.
Kui nüüd mõelda kodumaistele filmidele päris mitme aasta lõikes, siis võib tõdeda, et pigem eelistatakse asetada rõhk noorusele, põnevusele ning glamuurile, kui et teha filme eluisu kaotanud pensionäridest. Egas siin polegi midagi ette heita, see ongi loomulik, et igaüks jutustab seda lugu, mida ise tunneb, olgu see siis läbi isikliku sisekaemuse või empaatilise kogemuse, mis reeglina kipub tulema lähedasest tutvusringkonnast.
Mart Kivastik aga on võtnud nõuks teha oma kinoloo peategelasteks vanemad inimesed, nende hirmud ja lootused ning muuseas ka kired, nagu filmi teises pooles selgub. “Üks minu sõber” jutustab inimsuhete keerukast mustrist, jõudes tõdemuseni, et olgu mis on, aga lõppude lõpuks on armastus see, mis päästab maailma. Tõsi küll, loo jälgitavusele oleks kasuks tihedam kääride kasutamine montaažiperioodil, sest hetkel on mõnikord tunne, nagu oleks ühes filmis koos kaks linateost, mis kipuvad teineteisest erinema ka žanrilises võtmes. Ning otse loomulikult pole filmi näitlejateta. Matit kehastav Üksküla annab oma murest murtud lesele sisu ja hinge ning arvestades tema tegelaskuju kehastamiseks vajalike vahendite piiratud hulka – suurema osa veetis too haiglavoodis – on aplaus Ükskülale seda suurem. Talle sekundeerivad pühendunult nii Raave kui Eelmaa, viimase puhul oleks tegelikult tahtnud näha rohkem seda Sassi, keda me näeme filmi lõpupoole, kuid see on muidugi kinni lavastaja valikutes. Kui aga kolm eelmainitut esinevad nn tuntud headuses, siis filmi kõige positiivsema näitlejaüllatuse pakkus Harriet Toompere Mari.
