“Mina ja Kaminski” on ühest küljest lühike kelmiromaan, kus mängurist saab mänguasi ja vastupidi, teisalt on see ka lugu loo jutustamisest – sellest kõneleb juba teose pealkiri. Nagu Kehlmannil kombeks, on suur rõhk detailide abil absurditunnetuse loomisel. Lugu algab justkui triviaalselt: wannabe’st kunstiteadlane tahab lennata komeedina kirjandustaevasse, kirjutades ühe unustusse vajunud kunstniku, Manuel Kaminski eluloo. Alpides elava vanataadi tundmaõppimiseks võtab ta ette reisi tema juurde, mis ei õnnestu aga sugugi nii libedalt, nagu egotsentrikust minajutustaja sooviks.

Osalt on selles süüdi parasjagu mölaklik, enesest väga kõrgel arvamusel olev peategelane, keda iseloomustab hästi tema dialoog rongis, teel Kaminski juurde: “Ma ei ole vaguni-, ütles ta, vaid reisisaatja. Ütlesin, et mul suva. Ta küsis, mida ma sellega öelda tahan. Suva, ütlesin, kuidas selle mõttetu elukutse esindajaid nimetatakse. Ta ütles, et solvata ta end ei lase ja olgu ma ettevaatlik, ta võib mulle ka vastu lõugu virutada” (lk 9–10). Osalt aga ei käitu ootuspäraselt Kaminski, kes ei osutu sugugi elust võõrdunud, surma ootavaks pimedaks vanameheks, kelleks kõik teda peavad.

Lugu väljub seega minajutustaja kontrolli alt ning Kehlmann näitab, kuidas juhustena tunduvad üksikasjad võivad saadagi saatuseks, millel on võime vintsutuste abil õpetada ka kõige vastikumat inimest ja panna teda oma elu ümber hindama. Nimelt nendib iseenda tühisusest aru saanud minategelane pärast hullumeelset, oma algse tähenduse kaotanud road trip’i: mul pole midagi. Mispeale Kaminski vastab lihtsalt: viska see siis minema.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid