Hardo Aasmäe : Vene kool ja eesti hool
Kahekümneaastaste eksirännakute mõistmiseks on oluline heita pilk venekeelse üldhariduskooli kujunemisele Eestis. Algselt tekkis see pärast teist ilmasõda küllaltki omasoodu, sest üleliidulist haridusministeeriumi ei olnud. Üldhariduse korraldamine oli peamiselt liiduvabariikide õlul. Kõigepealt asutati vene õppekeelega koolid vene sõjaväeosade juurde, kus ohvitseride lapsed koolis käisid. Ohvitseride naiste hulgas oli õpetuse korraldamiseks piisavalt kooliõpetajaid. Nii tekkisid koolid küllalti kodukootud põhimõttel. Sama suundumust võimendas suurte sõjatehaste rajamine ning põliselanike tagasipöördumise keeld Narva-Sillamäe piirkonda. Eestis kujunes välja Vene NFSV koolivõrk. Õpiti vene õpikute ja õppekavade järgi. Isegi õpiaeg oli erinev. Eesti koolis õpiti 11 aastat, vene koolis aasta vähem. Mäletan veel aega, kui koolivormidki juuksetuttide ja rumm-mütsidega toodi Venemaalt, mida vene lapsed kandsid. Eesti keele õpe oli neis koolides vormiliselt olemas, kuid seda ei võetud kuigi tõsiselt, sest seoses sõjaväemigratsiooniga oli õpetajate ja õpilaste voolavus oli üsna kõrge. Seega mingit lõimumist eesti haridussüsteemi ei toimunud. 1970 aastate hiiliva venestamisega langes see üldse ära, sest Eesti haridussüsteemi hakati hoopiski lõimima vastupidises suunas s.o. vene süsteemi. Eestis kujunes lõplikult välja keeleline haridussegregatsioon. Eesti kool ja vene kool.
Iseseisvuse tulekul muutus olukord sisuliselt päevapealt. Vene kool Eestis muutus jätkusuutmatuks. Kuna juba nõukogude ajal ei suudetud Eestis välja õpetada aineõpetajaid enamikule erialadele, siis oli vaid aja küsimus, millal õpetamisressurss otsa saab. Arvestama pidi aeglase, kuid pideva kvaliteedi langusega. Venemaalt õpetajate sissetoomine polnud otstarbekas, sest eesti õppekavadega kohanemine vajanuks täiendõpet, pealegi puudusid sellekohased õpikud.
Ülemineku venimine valdavalt eestikeelse õppe on tekitanud olukorra, kus vene noortel on raskendatud eesti ühiskonnas edasijõudmine. Tulemuseks on andekamate siirdumine vene- või inglisekeelsesse keeleruumi. Me nagu toetaks annetega Venemaad ja USA-d. See ei ole meie huvides. Pealegi jääb tagasihoidlikuma haritusega kiht Eestisse sotsiaalse kihistu alapoolele, tekitades lisaprobleeme. Samuti soodustab haridussegregatsioon perekondade lahutamist. Lapsed lähevad välismaale, makstes seal makse. Vanemad jäävad Eesti sotsiaalhoolekande teenindada.
Vaidlused eesti keelele üleminekul on läbinud kolm etappi. Selle vastased ja kõhklejad toetusid mitmele argumendile.
Esialgu toimis nõukogudeaegse ideoloogilise jääknähuna kujutelm olemasoleva olukorra säilitamise võimalikkusest ja vajalikkusest. Säilis unistus kakskeelsest ühiskonnast, mis Eestile käib selgelt üle jõu ning pole eesmärgipärane. Samas tegi Belgia või Soome riigikorraldusega tutvumine vaidlejatele kiirelt selgeks, et isegi kahe riigikeelega riigis tuleb teine s.o. eesti keel toimetulekuks ära õppida.
Seejärel keskenduti õigusele omandada ema(vene)keelset haridust. Paraku pole õigus ja poliitika sama asi, poliitika lähtub eelkõige huvist. Inimestel on õigus loobuda perekonnast ja olla lastetud, kuid seda ei toeta poliitika ning seda riik ei rahasta. Sama lugu on eesti keelega. Eesti keel ei ole vene koolis üks võõrkeeltest, vaid keel, mis tuleb selgeks saada. Eesti keel on eesti ühiskonnas töövahend nagu autojuhiload ja arvutioskus. Pool inimkonnast on keelte peale keskmisest andetumad. Paraku võivad nad oma erialal olla jälle keskmiselt andekamad. Nõrk eesti keele oskus ei lase sellel aga Eestis teostuda. Meie oleme huvitatud erialasest andekusest. Lahtise tekstiga öeldes, korralik võõrkeele oskus vene koolis on igati tervitatav (inglise, hiina, araabia...), kuid nõutaval tasemel eesti keele oskus peab olema kohustuslik. See on üldine ja avalik huvi.
Veel on keskendutud eesti keele keskkonna puudulikkusele Kirde-Eestis ja Tallinnas. Paraku pole Eestis inglisekeelset igapäevast keelekeskkonda sugugi rohkem kui Narvas eestikeelset. Inglise keel õpitakse ära sellele vaatamata. Tegemist on ikkagi hoiaku küsimusega, mis tuleb ületada.
Õppurite aastakäigud kuivavad kokku nii üldhariduskoolides kui ka ülikoolides. Seepärast oleme huvitatud vene noorsoost, kes täidaks tulevikus meie kutse- ja kõrgkoole. Tänased ja tulevased koolijuhid ning ülikoolide rektorid peaksid igati toetama vene gümnaasiumite kiiret üleminekut valdavalt eestikeelsele õppele.
