NO99 Valimiskool. Neljas õppetund: Erakondade rahastamine II

Esmakordselt ilmus lugu 12. veebruaril 2011Eesti Ekspress avaldab valimisteni jäänud nädalatel kaheksas jaos Teater NO99 õppetükke poliitikast.

Tere. Eelmisel korral andsime juhiseid algajale parteilasele, kuidas luua skeemid finantssüstide vastuvõtmiseks. Täna jätkame.

Kõige meelsamini pakuvad erakonnad oma metseenile rahapesu võimalust. Kuidas säärasel juhul jõuab raha erakonna kassasse? Kas pangakaardiga? Ei, muidugi mitte. Ainult sularaha. Rahastaja toob raha mõne erakonna liikme kätte, kes teeb seejärel sissemaksu erakonna kassasse. Seda skeemi kasutavad kõik erakonnad. Seetõttu on süsteem muudetud ka võimalikult lihtsaks. Veel mõni aasta tagasi kehtis seadus, mis nägi ette, et sularahas tulevaid annetusi ei tohi erakond vastu võtta, kui summa ületab 1000 krooni piiri. Seetõttu ei olnud harvad juhused, kus keegi inimene käis iga päev uuesti erakonna luugi juures, näpus 999 krooni. Ebapraktiline ja segane. Seadus kaotati ning nüüd on palju lihtsam anda korraga 100 000 krooni näiteks mõnele töötule, kes selle siis erakonna kassasse viib — nagu juhtus Keskerakonnas 2005. aastal mitmel korral.

Rahapesu süsteem on hästi toimiv, tõhus ja mis peamine — salajane. Keegi ei saa teada, kes on raha taga ning kellele erakond teene võlgu on. Ainuke vihje on peidus rahatähtedes endas. Kortsus paberrahad pärinevad rahastaja ettevõtte kassast. Siledad, värskelt automaadist tulnud pangatähed aga tema isiklikult arvelt.

Ent miks peaks ettevõtja erakonda toetama? Lihtne: esmalt tekita takistus, siis küsi raha takistuse kõrvaldamise eest.

Näiteks tuleb ühel päeval ministeeriumist ettevõtjale e-kiri, mis teatab tariifide, keskkonnatasude, detailiplaneeringute, kasutuslubade vms hinna ebanormaalselt suurest kasvust, mis võib ettevõtte pankrotti ajada. Loomulikult võtab ettevõtja ühendust ministeeriumit juhtiva erakonnaga, kes lubab asjaga nii-ütelda tegeleda. Mõne aja pärast võtabki ministeerium eelnõu tagasi. Ettevõtja tasub teene eest vastavalt väljakujunenud hinnakirjale. Lihtne, loogiline, efektiivne.

Ent kuidas ettevõtjalt raha küsida? Siin on mõned lihtsad reeglid.

Esimene kuldreegel: raha ei tohi küsida partei esimees, vaid peasekretär, nagu näiteks Kristen Michal Reformierakonnast. Miks on see nii? Mõelge ise: esimees, peasekretär, sitt. Sitt tõuseb, tõuseb, tõuseb — kuid jääb alati pidama peasekretäri juurde. Nii ei saa esimees kunagi teada ebaseaduslikest tehingutest ning võib avalikkusele alati tõtt öelda: “Ma ei teadnud midagi.”

Teine reegel: ärge võtke raha niisama, vaid lubage midagi vastu. Kõige levinum on nn telefoniõigus: erakonna suurrahastajal on alati õigus helistada otse partei esimehele ning kurta oma muret. Tõsi, siin on viimastel aastatel toimunud põlvkondlikud nihked. Vanemad poliitikas olijad täidavad omapoolsed lubadused, nooremad, nagu näiteks Res Publica Äraostmatud, aga garantiisid ei anna.

Nüüd mõni praktiline näpunäide. Kohtuge suurärimehega kusagil söögikohas, näiteks lõunalauas. See loob hea meeleolu. Teiseks: ärge otsesõnu ähvardage, eelistage muretut ja lõtva maneeri. Kuna teid võidakse pealt kuulata, siis kasutage kindlasti kodeeritud keelt. Näiteks on laialt levinud väljendid nagu “too paar õuna”, kus “õun” tähendab miljonit krooni. Või veidi humoorikam: “Mu mõlemas silmas särab üks tuluke”.

Ent kui palju küsida? Siin kehtib lihtne põhimõte, mille ühe Eesti erakonna tippjuht on sõnastanud järgmiselt: “Küsida tuleb nii, et endal on ka häbi.” Näiteks on olnud mitmeid juhtumeid, kus summa küünib üle kümne miljoni krooni. Raha on võimu hoidmiseks hädasti vaja ja häbenemine ei vii teid kuskile. Seega: “Too palun kümme õuna”.

Kuidas toimub raha üleandmine? Kui summas on kokku lepitud — ja jätke meelde, et te peate jätma ettevõtjale ka veidi tingimisruumi –, tuleb kindlaks määrata aeg ja koht. Järgmisel kokkusaamisel ulatab ettevõtja teile kohvri, mille sees on soovitud summa sularahas. Tõsi, on tulnud ette ka juhtumeid, kus kasutatud on kilekotti. Raha viib erakonna liige esmalt koju ja siis parteikontorisse. Kuna kontoris olete te igal juhul heade sõnumite tooja, siis ärge häbenege ja jätke osa summast aegsasti endale. Kui suur peaks olema vahendustasu? On olnud juhtumeid, kus see küünib 80 kuni 90 protsendini. Seega: erakonnale jätke saadud summast 10 kuni 20 protsenti.

Muidugi tekib õigustatud küsimus: mis saab siis, kui ettevõtja vihastab, et tema ettevõtte käibest kulub igal aastal üks-kaks protsenti erakondade ebaseaduslikule rahastamisele? Teatud oht tõepoolest on, sest nagu mitmed suurärimehed on väljendunud — “on väga vastik neile šaakalitele silma vaadata”. Kuid ärge muretsege. Üldiselt on Eesti ettevõtjad sellega leppinud ning mõned vapramad teevad naljagi, öeldes näiteks, et kolm kuud enne valimisi on odavam võtta ette väga kallis kolmekuuline puhkusereis maailma kõige kaugemasse nurka kui jääda Eestisse.

Muide, alati ei peagi küsima raha. Laske näiteks ettevõttel kinni maksta uue mänguväljaku või spordihoone ehitus, kuulutage see enda algatuseks, ning saate toredaid lisapunkte järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel.

Säärased on peamised viisid, kuidas raha saada. Süsteemid on kindlad ja töökorras. Ettepanekud muuta erakondade rahastamine läbipaistvamaks ja kontrolliorganid tõhusamaks pole leidnud erakondade toetust. “Kontrolli tõhusus sõltub eelkõige sellest, kuidas seadusi täidetakse,” ütles hiljuti Riigikohtu esimees, endine reformierakondlane Märt Rask. Kuldsed sõnad.
Kohtumiseni!

Põhineb vestlustel mitmete suurärimeeste ning parteide tagatubade liikmetega. “Valimiskool” on Teater NO99 poolt 2010. aasta kevadel loodud videoloengute formaat Eesti poliitikast. Kõik loengud on üleval YouTube’is, otsisõna “Valimiskool”.