Hans H. Luige vabariigi aastapäeva kõne: Estosteroon meie veres
Minu kõne Toomas Hendrik Ilvesena.
Kallid kaasmaalased kodus ning võõrsil!
Talve selgroog, nagu ka masu selgroog, on murtud. Eneseküllaselt ja kestlikult heidab me rahvas sel puhul pilgu tulevikku.
Esmalt tahaksin õiendada kohatu väärarusaama, nagu ei sooviks mina täie innuga teist valimiskorda kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks. See mulje on vale: ma ei ole teie presidendiks kandideerinud innutult, pelgalt seetõttu, et “mitmed tuttavad soovitasid”. Tööd Eesti riigi heaks tehakse täie südamega, ja nõnda ka mina. Ei tule ju samamoodi kõne alla, et peigmees ütleks kirikus pruudile “jah”-sõna asemel: “No eks mul oleks sissetuleku mõttes ju paremaid valikuid, ent kuna sugulased-tuttavad seda nii väga soovivad, siis jah!”
Oma teisel ametiajal ei kavatse ma sugugi Kadriorus piirduda EV põhiseaduse hoidja rolliga. Sellega saaks hakkama ka keegi teine – minupärast Jaak Jõerüüt, Allar Jõks, Marju Lauristin või kas või Mart Meri. Mina tahan senisest jõulisemalt pakkuda valitsusele moraali peeglit. Võib-olla on kellelegi jäänud mulje, et olen valitseva koalitsiooni ohtrast seadusloomest sedavõrd vaimustunud, et allkirjastan ministeeriumide toodangut peaaegu automaatselt. Saadagu aru: president ei saa ise leiutada paremaid seadusi, kui Toompealt laekub! Minu laualt puudub siiani üks oluline tekst – haldusreformi seadus. Mis mõtet on peaministriparteil end nimetada Reformierakonnaks, kui kuue aastaga pole haldusreformi tehtud?! Me näeme, kuidas laiema kuvandi puudusel ehitavad väikesed omavalitsused üksteisest paarikümne kilomeetri kaugusele kalleid siseujulaid, nagu juhtus Kuusalus ja Loksal. Näeme, kuidas kulukalt asfalteeritakse igavesti tühi Põltsamaa-Kolga-Jaani maantee, samas kui Tabasalu suunalt Tallinna kulgev tee kannab sada korda suuremat liiklust, olles ometi kitsas nagu Kadrioru pargirada. Kas seda teed pidi oleks mahtunud liikuma presidendi eskort, kui minu heauskne kantseleiülem Rainer Saks presidendi residentsi Keila-Joa mõisa planeeris?
Talvistel päevadel istuvad pooled ametnikud Eesti vallavalitsustes tööta, sest vähene raha on lumekoristuseks välja jagatud, ja keerutavad pöidlaid. Mille nimel? Kas ainult selleks, et minu taasvalimiseks jätkuks kohalike omavalitsuste valijamehi? Suur raiskamine, austatud Eesti rahvas. Mind taasvalitakse juba esimeses ringis Riigikogus 68 häälega!
Olen oma kõnedes rääkinud meie inimvarast. Koos teie südametega tõmbub ka minu süda kokku, lugedes järjekordsetest asjatutest surmadest meie kodumaal hoonete ülekütmise või lahtijäetud kanalisatsioonikaevude tõttu. Meile hakkab valusalt silma nende mõttetute surmade teatav rütm. Kevadise kulupõletamise käigus põletavad mõned kaasmaalased maha oma eluasemed. Suvine soojus toob kaasa seletamatud uppumissurmad. Sügisene libedus hävitab inimelusid maanteedel. Talvistest põlengutest ja nende ohvritest rääkides on raske emotsioone valjastada. Küsigem endilt, kas meie rahvuskehandis napib tervet mõistust. Või võtkem Eesti meesterahvaste suremus maksatsirroosi. Selle näitaja poolest kuulume julgelt Ida-Euroopasse koos Ukraina ja Venemaaga, kuigi rahandussüsteem ja taristud võivad meil sarnaneda Põhjamaadega.
Arutul elu pillamisel peab olema mingi põhjus. Selleks on soojuse ning kestlikkuse nappus eesti perekonnas. Arvan, et murenema on hakanud mehe roll moodsas ühiskonnas, sealhulgas isana. Millegipärast oleme mina ja professor Rein Taagepera, samuti USA taustaga ulgueestlane, jäänud hüüdjateks häälteks, keda eesti isad kuulda võtta ei taha. Millest tuleneb meie noorte meeste soov esimese lahkheli puhul oma naine koos lastega hüljata ning muutuda üheks 12 000 alimendijooksikust? Selline suhtumine meenutab mulle õpinguid Columbia ülikoolis New Yorgis, mis asub isadevaese Harlemi linnaosa naabruses. Aga ka meil Eestis, ühes tublis Rocca al Mare koolis on tulnud isadepäeva pühitsemine ära jätta, sest enamikule klassi õpilastest oleks isa meenutamine valu põhjustanud! Minu arvamuse kohaselt võtaks meie rahvas vähem mõttetuid riske ning elaks rahulikumalt ja enesekindlamalt, kui noored Eesti mehed pärast lapse sündi nendega algusest saati rohkem koos oleksid, kasutades riikliku isapuhkuse võimalusi. Nõnda kokku kasvanuna on lastega pere juurest raske minema kõndida.
Kulla Eesti rahvas! Agara lugejana olen ma viimasel ajal sattunud mitmetele tekstidele, milles tuntud eesti kirjamehed, nagu polüglott Jaan Kaplinski, kirjanik Joel Sang või füüsik Enn Kasak, viitavad eestlaseks olemise väsimusele. Eesti keele viljelemises nähakse umbteed, Eesti riigis aga tulevase Suur-Soome autonoomset haldusüksust, millel on emamaaga isegi sama hümn, kuigi sõnad kõlavad kohalikus murdes. Nõnda selgesõnaliselt pole seda teemat varem puudutatud. Siin näengi kohta, kus minu ja minu perekonna kogemus mulle tuleviku eestlusse teed juhatab. Rahvuse ühtehoiupüüd ei pea tingimata tähendama igapäevast tööd omakeelses keskkonnas. Võtkem kas või minu andekas vend, kes voolavalt valdab pärsia, araabia ja veel paljusid keeli. Ons ta vähem eestlane kui mina pelgalt seetõttu, et tema igapäevane töökeskkond ei ole eestikeelne? Me oleme hakkama saanud maailma kõrgeima järgu ülikoolides, õppinud oma sihte taotlema väga erineva vaimsuse ja nahavärviga keskkondades. Sama teed käib minu poeg Kristjan Luukas. Eestlus on tasane südikus ning võime ennast kõrvalt näha, kas või irooniliselt. Sellesse irooniasse aga ei saa takerduda, ning seda luban ma teile ka omaenda poolt minu järgmisel presidendiajal. Veel tähendab eestlus kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas kokkulepitud menetluste toimepanemist. Seda pealtnäha lihtsat vormelit on suutelised täitma enamjaolt vaid Põhjamaade kultuurid.
Tahan ka omaenda elukorralduses järgida etteaimatavuse ning läbipaistvuse põhimõtet. Nii mõneski on tõstnud küsimusi minu vanaonu Hans Rebase Ärma talu majandamine minu abikaasa ettevõtlusühingu poolt. Tõsi on, et maksumaksja raha eest teostatud ülesehitustöö vilju naudib praegu minu perekond, ehkki Ärmat rahastati kui avalikku majutusasutust. Mulgimaal, olgu nenditud, pole selline tegevus haruldane. Tean Võrtsjärve kandis mitutki nõndanimetatud puhketalu, kus iialgi telefoni ei võeta ning kus pererahvas ootab, et rahastamisel nõutavad viis aastat sihtotstarbelist kasutamist täis tiksuks ning maksumaksja kulul ehitatud talu saaks igavesti võõra rahva eest lukku keeratud. Ärma ei kuulu selliste hulka. Turvakaalutlustel ei saa ma mõistagi meie talu raamatukogu oma presidendina töötamise ametiajal mulgi rahvale tingimusteta avada. Kuid soovin siinkohal kinnitada: ametiaja lõppemisel ei otsi mina ega minu abikaasa põhjust, et taluväravat kinni hoida. Eesti riik ei saa seda riigi raha eest turgutatud puhkepaika müüa, nagu eelmiste presidentide Paslepa suvekoduga talitati, ent viisipärasel etteteatamisel on külastajad Ärmale viie aasta pärast teretulnud.
Ja lõpetuseks tahan teiega jagada oma tulevikuindu. Leiutasin selle jaoks koguni omaette sõna: estosteroon. Minu sooned täitusid estosterooniga, kui lugesin meie kuulsa kaasmaalase akadeemik Jaan Einasto sõnumit eelmises Maalehes. Einasto, kes on töötanud Cambridge’i, California ja Harvardi ülikoolis ning Pariisi Observatooriumis, nendib, et meie universum saab kunagi otsa. See paisub üha kiirenevalt, tume energia toimib negatiivse gravitatsioonina, ta puhub universumit laiali. Ent oleks väga imelik oletada, et tehti ainult üks universum üheks korraks, ja just see meie oma. Viimastel andmetel on universumeid palju. Mulle meeldib see multiversumi idee. Areng kestab edasi.
Mõelgem selle peale, mu ainus eesti rahvas.
Eesti Ekspress alustas mullu traditsiooni, kus tuntud ajakirjanikud esinevad presidendi aastapäevakõne pidaja rollis. Esimene kõne (“Eesti rahvas peaks üle minema islamisse!”) ilmus 18.2.2010 Ekspressis Andrei Hvostovilt. Seekord kirjutas presidendi kõne Hans H. Luik.
