Kultuur kui relv ehk „Sõlekesest" nõuka-ajal
Ajad olid siis teised. Vana Eino Baskini ja noore Jüri Luige alluvad tundsid üksteist nägupidi, jagasid suitsuruumigi. Nüüdseks on ministeeriumis kõik „turvaaugud" lapitud. Ei pääse ükski teatraal ministeeriumisse dokumendita ega ministeeriumi teenistuja teatrisse piletita. Samas on teatri ja sõjaministeeriumi kooseksistents kuidagi nii harjumuspäraseks ja loomulikuks muutunud, et esimesel korrusel töötav ministeeriumi personaliosakond isegi ei liigata, kui Ojasoo trupp nende pea kohal proove tehes lühtreid väristab. Selles lepitatud koosolus on midagi Eestile ja eestlusele igiomast ning see seotus meenus mulle taas, kui käisin hiljuti teatri NO99 saalis Pärnu Endla külalisetendust, Andres Noormetsa ja Urmas Vadi suurepärast pseudoajaloolist „Ballettmeistrit" vaatamas.
On aasta 1940. NKVD on president Pätsi Venemaa hullumajja vangistanud ja tuletõrjuja Erik (Ago Anderson) saadetakse koos kolme kaasmaalasega sõjalisele erioperatsioonile, mille eesmärk on president vabastada. Meeste julgeoleku tagamiseks maskeeritakse nad rahvatantsuansambliks Sõleke, mis suundub legendi kohaselt Venemaale gastrollile.
Kui mehed Tahkuranna rahvarõivastesse riietatakse, pärib Erik: „Milleks mulle need riided?" „Selle järgi tunneb president teid ära ja teab, kellega tegu," seletab mehi erioperatsiooni lähetav Meister, "ta on nimelt Tahkurannas sündinud. Nendes mustrites on tema jaoks koodid, mida ta vajab. Ja on parem, kui teie ise nendest koodidest midagi ei tea, sest siis ei saa te neid ka välja rääkida."
Tantsida mehed ei kavatse ega oska, ent juba rongisõidul tuleb neil oma legendi vettpidavust tõestada: restoranvagunis ootavad neilt etteastet pidumeeleolus nõukogude kodanikud, kelle pilli järgi vehivad mehed kohapeal välja mõeldud mehist „rahvatantsu". Edukas algus paneb aluse nende kunstilisele tähelennule Nõukogude Venemaa lavadel. Peagi kipub edust uimasel „ballettmeistril" Erikul oma reisi algne eesmärk ununema - sõdurist on märkamatult saanud tunnustatud kultuuritegelane, rahvusliku kultuuri edendaja ja esindaja. Lühidalt öeldes: „Ballettmeister" räägib loo sellest, kuidas eestlased kasutavad sõjalise operatsiooni ajal relvana rahvatantsu, kuidas riigikaitseline tegevus sublimeerub olude sunnil rahvakultuuriks.
Sõjategevuse ja teatri kõrvutamine on riskantne spekulatsioon. Ma ei tihka sugugi samastada riigikaitset ja teatritegemist. Rääkida vaenlase piiril korraldatud sõjalisest õppusest, vabariigi aastapäeva paraadist või militaarkultuuriga kaasnevatest kostüümidest ja rituaalidest kui etendusvormidest, nagu seda teiste ühiskondlike nähtuste puhul teeb näiteks Ameerika antropoloog Milton Singer. Sõja õudne iseloom ei luba rääkida tema teatripärasusest. Samuti ei saa ega tohi ka teatritegemist ega kunsti pidada riigikaitse või poliitika instrumendiks. Meenutagem kas või Kristina Normani hiljutise „Kuldsõduri"-projekti, Sofi Oksaneni romaani „Puhastus" või NO99 teatri suurprojekti „Ühtse Eesti suurkogu" vildakat retseptsiooni, mille puhul teose kunstiväärtust hakati kahetsusväärselt hindama (mälu)poliitilistest motiividest lähtudes.
Tõsi, ka Vadi ja Noormets toovad teatraalidest antropoloogidena „Ballettmeistris" edukalt esile Eestile ja eestlusele omase kultuurilise identiteedi ja riikliku sõltumatuse idee tiheda ja paratamatu põimituse. See põimitus, mis kõige ehedamalt väljendub sõnapaaris „laulev revolutsioon", on seletatav meie maa väiksusega. See sunnib meid mõtlema rahvuse ellujäämisstrateegiatele ka neis valdkondades, mida „kõvale julgeolekule" panustavates riikides julgeolekuga kuidagi seostada ei osata.
Ajalugu on eestlasele õpetanud totaalkaitse tähtsust: olukordades, mil relvi kasutada ei saa, tuleb võitlust jätkata teiste vahenditega. Nõukogude ajal oli ainus avalik rahvusliku meelsuse demonstreerimise ja talletamise võimalus selle peitmine, šifreerimine tsensoritele mõistetamatusse kunstilisse koodi, olgu selleks kas või Tahkuranna rahvarõivastel leiduvad mustrid, teatrilavastused või luuleread, milles talletati rahvuslikku trotsi. Kultuuri ja riigikaitse seoste avamisel on „Ballettmeister" väga tabav, sest rõhutab kunsti šifreerimisvõime olulisust iseolemistahte ja selle eelduseks oleva rahvusliku identiteedi kaitsmisel.
Eestluse idee kui agressori sihtmärgi šifreerimise abil muutumatu ja puutumatuna hoidmises peitub ka kunsti, kultuuri eripärane julgeolekuaspekt. Sõjalisest praktikast on sellega kaudselt võrreldav geriljasõjas kasutatav „tulista ja põgene"-taktika, mille puhul vaenlase omadest tunduvalt väiksemad, samas kordi mobiilsemad võitlusüksused suudavad vahetult pärast rünnakut vaenlasest kiiremini asukohta vahetada, ümber formeeruda, ümbrusesse sulanduda ja seeläbi tabamatuks jääda. Ent kui sõjategevus allub raudselt füüsikareeglitele ja toimib lõplikus ruumis lõplike ressurssidega, siis kunsti võimalused rahvuse püsimise jaoks oluliste väärtuste peitmisel ja iseseisvustahte hoidmisel on määratult suuremad. Juri Lotmani refereerides: kunstilisel keelel on omadus kasvatada keelele paigutuvate kitsenduste kasvades oma informatiivsust. Kunsti kõnekus ja mõjujõud kipub surve all pigem kasvama kui kahanema. Seda, et ideoloogiline tsensuur kunstitegemist „hõlbustab", meenutas hiljutises ETV kultuurisaates „OP" (30.11.2010) ka lavastaja Merle Karusoo, rääkides Voldemar Panso ajastust: „Mingis mõttes oli temal (Pansol) ja tema põlvkonnal (kunstnikuna) kergem, sellepärast et kogu kultuur oli tol ajal vastupanuliikumine."
Ka olude sunnil rahvatantsijaks hakanud tuletõrjur Erik manifesteerib nüüd juba tunnustatud kunstnikuna Nõukogude Eestisse naastes: „Ma tahan, et kõik eestlased oleksid Sõlekese liikmed, salajased vastupanuliikujad, kes säilitavad tantsu abil oma keele ja rahvuse!" Rumal ja ohtlik oleks kunsti rolli taandada pelgalt rahvuse eksistentsiaalsete hirmude leevendajaks. Olukordades, kus kõik muud vastupanuvõimalused on ammendatud, võib just kunst ja kultuur osutuda relvaks, millega rahvus okupatsioonis püsima jääb.
Meelis Oidsalu
kaitseministeeriumi ametnik ja teatrikriitik
