Kui arhitekt Vilen (62) ja kunstnik August (33) kohvikusse jõuavad, torkab esimese asjana silma nende mõlema kaelas rippuv identne kee. Sellel on kaktuse õis, indiaani kiriku sümbol, mis aitab alal hoida head energiat.
Vilen: “Mina arvan, et me elame ajal, mil terve maailm muutub, ka inimene ise muutub paremaks ja võimsamaks.”
August: “Loodusjõud aitavad evolutsiooni suunata, kui vaadata seda, mis Jaapaniski toimub. Ma usun, et see paneb inimesi rohkem kokku hoidma.”
Vilen: “Ma ei olnud Kustile tõesti nii väga olemas, kui ta väike oli. Kusti on minu poeg, Alberto lapselaps. Aga ka teie olete minu lapsed. Ma tunnen, et kõik on mu sugulased, kõik on üks. Ma ei oska eraldada, et see on meie pere ja kuskil on veel midagi. Ma näen igal pool iseennast.”
August: “Inimesed ongi üksteise peeglid.”
Vilen: “Inimesed on mina, ja ka need pilved ja majad on mina. Ma olen kõigega seotud, mis on olemas. Kõik on üks energeetiline tervik ja kõik muutub. Mingil hetkel ma võib-olla muutun pilveks ja pilv muutub minuks. Ma armastan Kustit ja ma armastan Albertot, ja oma naist ja Kusti naist, aga ma armastan kõike muud ka. Minu jaoks on oluline olla üks loojaga.
Näiteks sõidan autoga mööda Pirita teed, raadios keegi laulab, vaatan Tallinna torne, pilved, meri peegeldab, laevad. Tuleb selline tunne, et jumal on kohal, et kõik on jumalik. Siis hakkavad mul tihtipeale pisarad voolama. Mul on nii hea! Pool tundi autosõitu võib olla päeva kõige tugevam religioosne elamus.”
August: “Mul tekib see tunne siis, kui sõidan oma pojaga jalgrattaga mööda ürgmetsi Võsu ümbruses. See on võimas!”
Vilen: “Kui on mõni inimene, kes samamoodi mõtleb kui mina, siis ma näen neid. Nad säravad. Me tunneme üksteist ära. Ja ma näen neid viimasel ajal aina rohkem. Just nooremate hulgas.
Aga minu jaoks on August sõber, ta pole poeg ega onupoeg. Sugulane küll, aga ma võtan teda kui sõpra. Ta meenutab Buratinot! Ta on naljakas, hästi lapsik, aga samas on temas mingisugust iidset tarkust.”
August: “Ise oled sa samasugune Buratino!”
