Nädala album: Kuidas Los Angelesest sai Tallinna sõpruslinn
Kui jõudis kohale, et Maria Juure helisulestiku võtab oma tiiva alla Los Angelesi plaadifirmake Not Not Fun, polnud ma kindlasti ainus, kes õhku ahmis ja imestusest pupilli punnitas. Viimase aasta audioelamusi revideerides selgub, et Not Not Fun on minu jaoks üks selgemaid karikakandidaate. Pocahaunted, Sun Araw, Peaking Lights ja teised on gäng, kellega ühes seltskonnas viibides tundub aeg lendavat, jutt jooksvat ja vaikimine paljukõnelev. Nii et pole muud kui Mariat kadestada ning Not Not Funi veebipoe tegelastel ennekuulmatult maalt tulevate tellimustega juhet kokku ajada.Not Not Funi alaleibli 100% Silk all välja antud kaheteisttolline “Noble Savage” on psühhedeelne, šamanistlik italo tantsupidu, mis viib mõttejalad uutele horisontidele uitama, jättes maha robotlikult tõmbleva ülakeha. “hagasuxzzavol” manab millegipärast meelde Tšingis-khaani ja Aphex Twiniga jämmiva Siiri Sisaski, “disko bliss” on aga nii korralik happe-disko lovesse langemise laks, et ka kogenuim teadjamees ei pruugi sellest mitme päeva jooksul taastuda. Aga okei. Vinüül kui formaat pole kõige suurem rariteet (õnneks mitte veel), kuid millal te viimati sassiläinud kassetilinti kasseti sisemusse tagasi kerisite ning kõnealust helikandjat maapõhja needsite? Mina hoidsin kassetti viimati käes siis, kui olin sunnitud Röövel Ööbiku tibukollase “Ilu” rohkest kasutamisest tingitud vile-efekti pärast pisarsilmi kapinurka arhiivi peitma. “Tallinn At Dawn” aga just kasseti kujul tuleb, sest California päikesepistega kõrbepsühhedeelikutel on kitsukeste lintidega oma fetiš (Sun Araw mängib isegi oma biite kontserdil kassettidelt vanade Walkmanite abi). Kiiks, millele ma kahe käega alla kirjutan, sest nii mõnusalt sooja psühhosaundi, kui teeb venitav lint, ei leia naljalt mujalt. “Tallinn At Dawn” on aga, nagu nimigi ütleb, muusika, mille saatel vaadata hahetust üle vanalinna katuste pärast magamata laupäevaööd. Siin selle materjali hulgas on kaks lugu, mis panevad mind võbelema. Ei, ärge arvake, et ülejäänud kuidagi halvemad oleksid, aga lihtsalt. “sad serenade bedroom rocknroll” alustab tumedalt ja sammuvalt nagu vana kooli madalaprofiililine hiphopiafäär, ent plahvatab siis äkitselt minu maailma perfektseks melodramaatiliseks pophitiks, kus vokaal eemaldub sinu eest kosmoselaevana ning sa kaod järjest kaugemale ning kaugemale vaakumisse. Keegi ei lehvita, keegi ei anna suud, aga nad kasutavad sinu vastu relvitukstegevaid pop-snitte ja sul pole teha muud kui käed tõsta ning alla anda. No ja siis see, et mis värk nende plaadi lõpulugudega viimasel ajal on? Kas universaalsed lugude järjestamise valemid eeldavad, et lõppu võiks jääda suvaline, ühe minutiga valmis keevitatud Makroflex-albumitäide, või siis pigem seda, et viimaseks pannakse kõige väiksema peavooluhiti potentsiaaliga pala, mis on justkui autasuks neile vapratele, kes jaksavad albumi algusest lõpuni kuulata? “10 little rock chix listen to neu” nimena paneb juba lugedes muigama. Aga kuulamisprotsess on kümneid kordi orgastilisem. See on kaootilise, keskendumisraskustega mõttevoolu ülimuslik hetk. Kajaplokkidel on nupud põhjas, kaose manageeritud sündikäigud vonklevad laisalt ja libedalt nagu kanepiuimas angerjad, ning elektrooniline bass külmutab su siseorganid edasiseks siirdamiseks. Elemendid ei tundu klappivat, aga sinu otsmikusagaras saavad kõik kokku üheks suureks sõbralikuks kolmandaks silmaks, mis näeb kaugemale asjade tegelikust seisust. Okei, no ja siis muidugi Bobby Sharpi “Unchain My Heart”, mis võiks vabalt kandideerida aasta kaveri missivõistlusel ning selle võita (osalt sellepärast, et konkurendid ei suuda enesetutvustamisvoorus määgimisest rohkemat).Eeterlik, nägemuslik ja happeline magamistoapop, mis otsekui loodud pidžaamas peegli ees tantsimiseks, äraolemiseks, kohalolemiseks ja lihtsalt sinna sisse ära uppumiseks. Kaunis. 9
