Raamat
Viimati lugesin Wolfgang Herrndorfi raamatut “Tschick”. See on noorteromaan, kust ka täiskasvanutel on üht-teist õppida, sest 14aastase keeles räägitakse 14aastastest: ühest Ida-Berliini linnaosa Marzahn-Hellersdorfi saksa poisist, kes elab šikis eramajas, ning teisest poisist, Venemaa sakslasest ümberasujast. Tema elab muidugi “paneelis”. Kahju, et see raamat ei saanud Leipzigi raamatumessi auhinda, mille nominent ta oli.

Film
Telekas näidati just “Rasputinit” ja vaatasin selle 15aastase hilinemisega ära. Ei olnud haarav, pigem ameerikalik Venemaa-kitš. Aga ikkagi: Alan Rickman pakub pärdikule suhkrut. Elagu hüpnoos…

Toit
Eile sai Königsbergi klopsi. Mu ema on pärit Königsbergist, praegusest Kaliningradist. Ida-Preisi road olid minu lapsepõlve igapäev: jahu­klimbid pekiga, oblikasupp, pekikõrned kartulipudruga. Tänapäeval aga on see kõik kuidagi eriline. Panin kappareid hapukoorekastmesse.

Muusika
Ma armastan Katie Meluat. “The Closest Thing to Crazy…” Olen vana, ei oska karmi muusikaga midagi peale hakata. Leebe sobib.

Mälestusmärk
Johannes Milla ja Sasha Waltz on Berliini lossiplatsi jaoks kavandanud ühinemismälestusmärgi “Kodanikud liikumises”. See peaks endast kujutama hiiglaslikku kiikuvat kaussi, millel saab kõndida ja mis kõigub, kui rohkem kui viiskümmend inimest selle peal ühel ajal ühes suunas liiguvad. Mu tunded kõiguvad tunnustuse ja hirmu vahel, et välja tuleb naeruväärne mänguasi täiskasvanutele…


TOIDUBLOGI

... on Areeni uus rubriik, kus kultuuriloojad, -toojad ja -tarbijad kõnelevad sellest , mis nende vaimu toidab.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena