Õnnitlustega soomlastele! VANA KULD: Karm Soome hokitäht, Narva poiss
Jah, ohjeldamatuks pidutsemiseks on kahtlemata põhjust. Soome, kus hoki on ühtaegu religioon ja rahva identiteedi nurgakivi, tuli 16aastase vaheaja järel maailmameistriks. Üldse teist korda. Tiitli võitnud hokimehed on superkangelased.
Ikka ja jälle vaadatakse Youtube’is napilt 19aastase Mikael Granlundi imelist väravat Venemaa vastu. Läbi aegade ilusaim värav, kiljuvad spetsid. Imemees! Tulevikutäht!
Kiidetakse taevani külmaverelist snaiprit Jarkko Immoneni, MMi resultatiivseimat meest. Jumaldatakse raudset väravavahti Petri Vehaneni... Tegelikult, mis siin loetleda. Kiita tuleb kõiki neid vankumatuid Soome mängumehi ja treenereid, keda asjatundjad enne suurturniiri võimalike võitjatena küll näha ei osanud.
Ja Leo Komarov, kel ankeedis sünnipaigaks märgitud Eesti linn Narva, tõstetakse neil päevil kordi ja kordi kätele. Selles pole vaja kahelda.
Komarov on viimased kuus aastat läinud mängule ikka samas T-särgis. Teeb soojendusel samu harjutusi, seob alati kõigepealt kinni vasaku, seejärel parema uisusaapa paela. Ja siis saab temast inimene, keda on jõutud kolmel korral Soome liiga “kõige vihatumaks mängijaks” tituleerida.
Ka KHLis (kontinentaalne hokiliiga, kus osalevad lõviosas Vene superklubid pluss klubid Lätist ja Valgevenest), kus noor hokimees paaril hooajal Moskva Dinamo ridades on kaasa teinud, hõivas ta nn ärritajate nimekirjas oma koha.
Leksa, nagu soomlased teda hellitavalt kutsuvad, on mees, kellega on parem olla ühes meeskonnas, mitte tema vastu mängida. Ta silm otsib alati võimalust, et mõni vastane vastu poorti litsuda. Pole mängu, kus vastane ei saaks Leksa poolt mehiselt läbi “kallistatud”. Müksud, tõuked … Ja suu ei väsi tal iial, poetamaks vastasmängija kõrva mõnd vastikut sõnaühendit. Eesmärk on üks – võtta vastasel igasugune isu mängida. Ajada ta lihtsalt närvi.
Igas endast lugupidavas meeskonnas on mõni mees, kes oma meeskonna heaks provokaatori (nii kutsutakse selliseid mängumehi) tänamatut tööd teeb. See on must töö, mida tihti ei osata märgata ega hinnata, kuid ilma milleta ei sünniks suuri võite.
Aga ei maksa arvata, et Leo on miski hull kakleja, kes mängida ei mõistagi. Ei-ei. Ta on ikka täitsa mängumees. Lööb väravaid ja jagab suurepäraseid sööte. Sitad mehed ei pääse Soome koondisse ega KHLi, mida hinnatakse Põhja-Ameerika NHLi järel tugevuselt teiseks maailmas. Ta mängis aasta alguses liiga tähtede mängus ning nimetati play-off-seerias Moskva Dinamo parimaks meheks.
Vähe sellest. Tänavu kevadel räägiti üsna valjult, et Narva päritolu mängumees võib varsti leida tööd NHLi ühes kuulsamas klubis Toronto Maple Leafs. Seepeale tegi senine tööandja Dinamo omapoolse pakkumise – kaheaastane leping, (Soome pressi andmetel) 700 000 eurot aastas puhtalt kätte.
“Aga väljaspool väljakut on ta soe ja ääretult meeldiv inimene,” ütleb Leod hästi tundev Siim Liivik, teine Eesti päritolu hokimees, kes tänavu koos imelapseks ristitud Granlundiga Helsingi HIFK ridades Soome meistriks tuli. “Leo oli Soomes tegija, nüüd, Venemaal, on ta veelgi väga võimsalt arenenud.”
Muidugi ei maksa unistadagi, et Narvas sündimise fakt teeks Komarovist mingilgi määral Eesti hokimehe. Ei. Komarov lahkus Eestis viieaastasena. Tema isa Aleksandr, kes pärit Petrozavodskist, mängis kümmekond aastat Narva Kreenholmi meeskonnas. See oli nõukaajal Eesti tugevaim hokiklubi, osales NSV Liidu meistrivõistluste teises ja esimeses liigas. Isa oli Narvas tuntud ja armastatud mängumees, kuid kui nõukariik lagunes, leidis karjalase verd Aleksandr hokimängijana töökoha Uusikaarlepyy-nimelises Soome linnakeses. Läks sinna kogu perega, alatiseks.
Üle 90 protsendi linna asukatest on rootslased, mistõttu on seal kasvanud Leo Komarovil ühtviisi hästi suus nii soome kui ka rootsi keel. Lisaks Soome kodakondsusele on tal taskus ka Vene pass. Kuid Leksa on tunnistanud, et temas on siiski kõige rohkem soomlast, mida näikse kinnitavat vaevukuuldav (kuid siiski tuntav) pehme aktsent, kui ta vene keeles kõneleb. “Ma olen Soomes maal kasvanud lihtne poiss, kel meeldib lihtne elu – käia vabal ajal sõpradega väljas, võtta mõni õlu, panna pidu.”
Eesti keelt Leo Komarov ei räägi ja meie passi tal taskus pole. Kuid, nagu ta on tunnistanud, käib Tallinnas ja mujal Eestis sageli puhkamas ning külastab vanaema, kes siiani Narvas elab. “Eesti suhtes on mul ikka erilised tunded. Ikkagi sünnimaa.”
Aga praegu Leo pidutseb koos meeskonna ja Soome rahvaga. “Unistasin lapsena, et minust võiks saada maailmameister. Nüüd on mul kuldmedal kaelas. Aga vaevalt, et seepärast mu iseloom muutub. Jään endiselt lihtsaks poisiks.”
Leo Komarov
- Passinimi Leonid, hüüdnimi Leksa
- Sündinud 1987. aasta 23. jaanuaril Narvas
- Kasvanud Soomes
- Soome ja Vene kodakondne
- Pikkus 178 cm, kaal 85 kg
- 2006 kuni 20aastaste MMi pronks
- 2011. aastal maailmameister
- Praegune klubi on Moskva Dinamo
- Mängib korralikult klaverit
Lugu ilmus esmakordselt 19.mai 2011
