Üks isa, kelle poeg teeb esimesi samme jalgpalliväljakul, rääkis, kuidas hiljutisel võistlusel läks mingi mees, vastasvõistkonna lapse isa, keset mängu tema poja juurde ja kukkus lihtsalt sõimama. “Laste mängus keegi ju tegelikult suurt midagi ei oska. Treener juhendab, lapsed on entusiastlikud ja rõõmsad. Ja siis äkki selline tüüp. Väga raske oli ennast tagasi hoida, et sellele mehele mitte kallale minna. Seda ropendamist, mis tribüünilt pidevalt kostab, ma ei hakka mainima. Aga kas peab mu laps seda kõike kuulma ja taluma?” mõtiskles too isa. Mais jõudis avalikkuse ette uskumatu lugu – ägestunud lapsevanem ründas Pärnus korvpallikohtunikku ja lõi tal peaga ninaluu katki. Arusaamatus sai alguse kuni 13aastaste laste mängust. Märkimist aga väärib, et pime ja pikk viha ajas vanema kohtunikule kallale kümmekond päeva pärast mängu. See, segastel asjaoludel toimunud rünnak võinuks jäädagi hämmastavaks üksikjuhtumiks, mis peagi unustatakse. Ent tunnustatud korvpallikohtuniku Atso Matsalu meelest on paljude lapsevanemate haiglaselt sõge käitumine spordivõistlustel ületanud igasugused piirid. “Tegelikult on see kohutav, mis laste ja noorte võistluste ajal tribüünil toimub,” räägib Matsalu. Vahel olevat raske aru saada, on see laste võistlus või poetagune, kus parmud omavahel viimset tilka jagavad. On täiesti tavaline, et sõim saadab kohtuniku iga vilet. Sõimata saavad treenerid ja ka vastasvõistkondade mängijad, kes ju samuti lapsed. “Siis mõtled, miks see vaene kohtunik, kes sageli vilistab seal pigem entusiasmist, peab sellist jama taluma. Milleks talle seda vaja? Ja lapsed, kes teadagi on kõigele vastuvõtlikud, saavad aru, et säärane käitumine ongi normaalne. Ongi õige väljakul ülbitseda, kohtuniku iga vile peale käsi laiutada, protesteerida…” Ekspress rääkis kohtunike, treenerite ja psühholoogiga, et mõista, mis ikkagi paneb armastavaid vanemaid laste võistlustel nii sõgedalt käituma.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega