Hans H. Luik: Sünge meelelahutus

Kui Sulev Vedler mõni nädal tagasi Ekspressis kirjutas neljast Mowgli-lapsest, polnud see teema mujal meedias üldse aktuaalne. Korraga aga sai meedia täis koertega koos kasvanud lapsi ja nende vanemaid. Nimed muudetud.

Ajaleht XXX (nimi muudetud) otsis välja oma allikad ja avaldas samuti mitu õudset lugu perevägivallast, sedakorda hoopis pedofiiliast. Telekanal ZZZ näitas mitut pisaratkiskuvat usutlust sotsiaaltöötajatega. Ajaleht 000 käis välja fotod konkreetsetest akendest, mille taga vaesed lapsed on piinelnud.

Väikeriigi suvises meedias võistlesid korraga mitu õuduste tuba. Mowgli-laste teema trumbati üle inimkaubandusega, parlamendis kõlas küsimus homoperede vägivallast... Uuh!

Mulle tundub, et mindi liiga kaugele. Iga teema karjus ja vehkis veriste kätega. Üks asi on see, kui Eesti Päevalehe reporter Kadri Ibrus kirjeldab orjastatud naiste kannatusi eesmärgiga, et justiitsministeerium lõpuks ometi kirjutaks inimkaubanduse teemalise seaduseelnõu.

Hoopis teine asi on võidelda lugeja tähelepanu eest ohvrite lõpututes kannatustes surkides. Laste teema juures tekkis juba veidi järjekindlam arutelu sotsiaaltöötaja rollist ja lastekaitse seaduse muutmisest. Juba aga tormas letti mingi uus koduvägivalla tunnistaja... Palava ilma tõttu jäi tulemata ainult Euroopa spetsialist, kes oleks näidanud meie asendit mõnes võikas edetabelis.

Ametnik ja seadusetegija pääses praegu väga hõlpsalt. Kuna valusaid küsimusi tõusis korraga terve kimp, on kõige targem käsi laiutada: kõikjale ei jõua...

Ühesõnaga, Eestis juhtub igasugu sünget värki. Ärme järgmine kord takerdu kirjeldustesse nagu thriller’isse.

Muidu võetakse valusad teemad justkui riiulilt, kõrvale anonüümne pilt pisaraga silmanurgas, kiire perearsti kommentaar – ja ongi toimetaja töö tehtud. Võib tormata järgmise “probleemi” juurde. Näiteks, kas sandaalide juurde sobib sokke kanda.