Ministrite suveidüll Keila-Joal
Sügisel 1934 algasid Keila-Joal kibedad ehitustööd. Paarikümne hektari suurusele ja mereni ulatuvale maa-alale kerkisid juba järgmiseks suveks esimesed neli moodsat kahekorruselist elamut. Need olid Eesti Vabariigi ministrite suvilad. “Loodusliselt võib valitsushoonete asukoha valiku pidada kõigiti õnnestunuks. See on Keila-Joa ilusam ja tähelepanuväärsem osa. Siin on paremad supelusvõimalused selges ja soojas jõevees ning puhta liivaga kaetud merekallastel,” kirjeldas ajaleht Vaba Maa juulis 1935. Paremat paika olnuks raske leida.
Vana ja uus Keila-Joa
Eesti võimueliidi puhkeala jagunes vanaks ja uueks Keila-Joaks. Vana osa südameks oli varem Volkonskite suguvõsale kuulunud loss, uue osa tuumiku moodustasid mainitud neli suvilat, millele lisandus hiljem veel kaks. Ühtekokku oli puhkealal 23 hoonet, nende hulgas suvilate kojamehe maja, saun, suvemaja (väikemõis), kaks sepikoda, tallid, suur triiphoone jm. Administratsiooni majas asusid ka postiagentuur ja kauplus. Kõike seda hiilgust haldas 1934. aastal ellu kutsutud Riigiparkide Valitsus, mis valitses veel ka Toompea lossiaeda ning Kadrioru, Oru ja Pühajärve parki ühes hoonetega. Asutust juhtis riigivanem Konstantin Pätsi vend Peeter.
Keila-Joa park oli nii suur, et sellel silma peal hoida polnud lihtne. Jalgsi aga oli suisa võimatu “muruväljakute, pargi korrashoiu, keelatud piirkonnas seene- ja marjakorjajate ja tööliste järelvalvet pidada”, kurtis pargi valitseja Viktor Kurtna ning palus Riigiparkide Valitsuselt jalgratast. See polnud liialdus, park ulatus keskusest isegi kuni kahe kilomeetri kauguseni.
Üür – 200 krooni aastas
Suvila üür aastas ühes kõigi kuludega oli 200 krooni, mis võiks tänapäeva vääringus olla umbes 1300 eurot (20 000 krooni). Kuid siingi leidus võrdsete hulgas veel võrdsemaid. Aastast 1937 pärineva Keila-Joa suvitajate nimestiku järgi sai välisminister Friedrich Akel Keila-Joa lossis tasuta puhata. Teedeminister Otto Sternbeck, põllutööministrid Nikolai Talts ja Artur Tupits, kohtuminister Johan Müller ja majandusminister Karl Selter maksid 200 krooni ning haridusminister Aleksander Jaakson tasus suvila “Ponomarevka” eest 120 krooni aastas. Aastal 1939 puhkasid Keila-Joal kuus ministrit: sotsiaal-, põllutöö-, haridus-, majandus-, kohtu- ja siseminister. Lisaks sai suvilat üürida välisministeeriumi protokolliülem Elmar Kirotar.
Puhkus Keila-Joal oli ilus. Ministritel olid autojuhid, kes neid Tallinna ja tagasi sõidutasid. Rääkimata elumõnudest, mida nauditi täiel rinnal. “Minister Selterit tuntakse kirglise ujujana. Hommikuti teeb ta oma ujumise jões, kastab enda siis veel korraks merre, võimleb ning kihutab linna oma teenistuskohuste täitmisele. Minister Taltsi tuntakse rohkem kalastajana, kes heidab õnge jõkke või sõidab vahel kaluritega ka merele tõmbama turska,” kirjeldas Vaba Maa.
Keila-Joa lossis, kus suvitasid välisministrid, elasid kõrvuti kaks ajastut. Lossi endine omanik vürst Volkonski polnud lahkunud, vaid elutses lossi kõrval. “Temale on jäetud 90 hektari ümber maad ja mees elatab end oma põllumajapidamisest. Eluasemeks on endisele vürstlikule hiilgusele samas vana lossi kõrval asetsev kõrvalhoone, kus asub ka kirik,” teatas Vaba Maa.
Paradiis okastraataia taga
Rahvast tuli sellest oaasist eemal hoida. Uuele Keila-Joale rajati “krunti selle esiküljest piirav ligi kilomeetri pikkune ja kaks meetrit kõrge paekivist müür, mis ulatub ligemale mereni ja on ülalt palistatud kolme rea okastraadiga,” nagu kirjeldas Vaba Maa. Leht ei jätnud ka kriitiliselt märkimata: “Seniajani leidsid ometi siin avaraid jalutus- ja supelusvõimalusi Keila-Joa kohalikud elanikud ja suvitajad. Nüüd on kõne all olev maa-ala muutumas läbiaetavate teedega ja rajatavate lillepeenardega kõrvalistele isikutele juurepääsematuks kultuurpargiks, mille ühes osas on praegu lõpukorral tennisplatsi ehitamine.”
See artikkel häiris võime ja ajalehe vastutavat toimetajat Tõnis Tompi otsustati karistada 500 krooni suuruse rahatrahviga. Ette heideti paari faktiviga, ent lehe pitsitamise tegelik põhjus näib olevat pigem selles, et Vaba Maa avalikustas rahvale suletud puhkeala tekke. Siseminister Kaarel Eenpalu mõistis siiski, et lehe karistamisega on mindud liiale ja tühistas trahvimise.
Aasta hiljem, juunis 1936 allkirjastas riigivanem Päts määruse, millega keelati “Keila-Joa pargi ja Oru pargi maa-aladel kallasteede kasutamine ükskõik mil viisil”. See põhjustas rahva seas juba pahameelt, sest määrus sulges tegelikult pääsu liivaranda. “Rahvas tahtis eelmiste aastate eeskujul mereranda minna Keila-Joa jõesuus ja ootamatult leides kindla aia okastraadist, laudadest ja kivist enda teelt, ei jõudnud imestada, miks see on nii tehtud, et kõige parem ja suplemiseks sobivam rannaosa on rahvale täitsa suletud. Kui rahvas kuulis, et siin on valitsuse liikmete suvilad ja rand sellepärast suletud ühes rannametsaga, siis võis sagedasti kuulda suurt nurinat,” kirjutas oma ettekandes Poliitilise Politsei agent Paul Malsvell.
Vürsti loss: Volkonskite suguvõsale kuulunud lossis puhkasid 1930ndail Eesti välisministrid. (Arhitektuurimuuseum.)
Minister kimpus murdvarastega
Rahva kriitika ei läinud valitsejatele korda, kindlustiste rajamine jätkus endise hooga. Sügise hakul 1936 tegi Keila-Joa valitseja ettepaneku piirata haridusministri suvila kuusehekiga, “missugune aasta läbi roheline ja võib temast kõrge heki luua, mis väga vajaline, sest suvila ümbruses liigub suvel väga palju rahvast”. Järgmisel suvel aga otsustati ümber suvilate rajada täiendavalt okastraataiad. “Okastraadi vahe peab olema takistav läbipääsemiseks,” teatas Peeter Päts Keila-Joa valitsejale.
Midagi rahva nurinast siiski õpiti, neile mõeldud käsud-keelud osati juba natuke osavamalt sõnastada: “Pargid on alaliselt rahva kasutada [–] Ajutiselt või alaliselt suletud pargiosade kasutamine on võimalik ainult pargi valitsejate eriliste lubadega.”
Keda marjamaale lasta, seda valiti hoolikalt. Mais 1936 palusid Tallinna noorkotkad luba pidada Keila-Joa pargis oma suvepäevi. See antigi, ent tingimusel, et “laagri elu ei häiriks ministrite suvitamist”. Küll aga keelati Ülemaalisel Eesti Noorsoo Ühendusel aasta hiljem pargi maa-alal rahvapidude korraldamine.Võimueliit polnud aga okastraataedadele ja keeldudele vaatamata sugugi nii hästi kaitstud, kui loodeti. Juba augustis 1936 murti sisse haridusministri suvilasse. “Sisse on majja tungitud teise korra akna kaudu puukuuri katuselt. Akna klaas on purustatud ministri magamise toas. Ära on viidud 2 väikest lauakella, 1 triikmasin juhtmetega, 1 pakk grammofoni plaate, mis Haridusministri isiklikku omandusse kuuluvad,” teatas valitseja Kurtna. Et ministri voodi alt leiti linane riidetükk, kust avastati paar kalasoomust, siis otsiti kohe läbi ühe lähedal asuva kaluri kodu. Tulemusi see ei andnud ning ka politsei ei suutnud varast leida.
Küll aga kahtlustati pahateos ikkagi kalureid, kes olid niigi pinnuks silmas. “Nende asumine suvilate rajoonis on pargile õnnetuseks mitte ainult sellepärast, et nende hulgas halba elementi leidub, vaid ka sellepärast, et nemad rikuvad rahvapargi ilu oma onnikeste ja räbalatega,” hädaldas Kurtna ja soovitas võimueliidi vaadet rikkuvad kalurite onnid likvideerida.
Peagi aga tulid teised ajad ja likvideeriti hoopis senine võimueliit. Pärast sõda sai Keila-Joast Eesti NSV kõrgema parteinomenklatuuri puhkerajoon ja oli seda Eesti taasiseseisvumiseni välja.
Artiklis on kasutatud Riigiarhiivi materjale.
