Kui rääkida välismaalastele eesti keelest, on seda kõige lihtsam teha sõnadega: no sex, no future. Ehk: pole seksi, pole tulevikku. Tegelikult mõeldakse selle all muidugi, et eesti keeles puudub grammatiline sugu ning pole vormi futuurumi väljendamiseks. Aga kuidas on lood eesti kirjandusega? Kohtab ju kirjanduses kõike seda, mida elus ja tihti rohkemgi: leidub selles nii armastust kui vihkamist, nii sündi kui surma. Ja muidugi kõike lihalikkugi – ja selle all pole mõeldud seapeki vitsutamist või süldilauas jauramist. Vaid ikka intiim- ehk voodi- ehk suguelu. Pole täpselt teada, kes pani kirja esimese seksistseeni eesti kirjanduses. Muidugi leidub nimetute rahvalaulikute loomingus palju sellist, mis seotud voodi-, tol ajal vist küll enam lakarõõmudega. Kuid ilukirjanduses on raske näidata näpuga esmaesitajale. See-eest pole aga raske leida seksistseene nüüdisaegsest kirjandusest: neid jagub kamaluga. Võib isegi öelda, et uuel Eesti ajal on erootiliste kirjelduste rohkus hämmastavalt suur. Kuid millised nad on? Kas elegantsed või rohmakad? Kas õrnad ja jõrmid? Kas sulnid või karmid? Eks nad on igasugused, aga nagu Areeni kirjandustoimetaja Peeter Helme veendus, kipuvad meie sulemeistrite teostes tooni andma kohmakad ja piinlikud pildikesed eesti rahva suguelust.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega