Alguses ei saa vedama, pärast pidama
Vanameister Enn Vetemaa on teinud ära tohutu töö, pannes ilukirjanduslikult paberile akadeemik Gustav Naani elu. Rahvas pole tollest kunagi aru saanud: pärast sõda saadeti siia mitmekülgse hariduse ja parteilise ülesandega tegelane, kes alguses ei kohanenud eestlaste massis. Vaatamata sellele, et tegu oli astrofüüsikuga, asus ta kohalikele õpetama, kuidas kodanlike natsionalistidega võidelda ja kirjutada pseudoajalugu. Järgnesid hiilgavad esseed filosoofiast, kosmoloogiast ning keelatu ja lubatu piiril balansseerimisest. Kaheksakümnendatel aga tundsime hoopis teist Naani, kes hoiatas N. Liidu lagunemise eest ajal, kui paljud seda tahtsid. Gustav Naani hiilguse asemele tuli tema viletsus.
Vetemaa teose esimesel kolmekümnel leheküljel võib tekkida kahtlus, kas on mõtet edasi lugeda. Kirjeldused tunduvad võõrad. Noored arutavad poliitika üle, nagu oleks see eluküsimus. Julgen väita, et noori pole poliitika kunagi sel määral huvitanud.
Teiseks on ajalooliste tegelaste puhul oht pange panna. Keda huvitab, sellele on üldiselt teada, milline Naan oli. Tema kohta ringlevad mitmesugused jutud. Võiks lausa kahtluse alla panna, kas ta nii suur donžuan oligi, nagu Vetemaa tajub. Olen kuulnud raadiodaame meenutamas, kuidas Naan oli neile alati saadet tegema tulles kleepuvaid karamellkompvekke jaganud, kuid see ei mõjunud just meeldivalt.
Ka ei vasta raamat mõnedele nooremate põlvkondade küsimustele. Mismoodi oli võimalik, et Naan kasutas seitsmekümnendatel avalikus loengus mõistet “küüditamine”? Räägiti ju siis “väljasaatmisest”. Miks Naanil selle eest paguneid maha ei võetud? Seda Vetemaa ei ütle. 1988. aasta Eesti Kommunisti jaanuari- ja veebruarinumbris ilmunud essees “Maailmavaatest” oli akadeemik igatahes valmis küüditamist eitama.
Aga mida edasi, seda põnevamaks raamat läheb. Autor on kursis Eesti NSV kõrgete parteilaste hingeeluga kolmekümne aasta vältel. Vähem kui sajaks leheküljeks taandub Naan üldse, jäävad Nikolai Karotamm, Johannes Käbin, Boriss Ponomarjov, VIII pleenum, parteilised kirjanikud. Naanist huvitavamaks osutub Nikolai Karotamm, kes peab 1950. aasta märtsis kahe päeva jooksul taluma, kuidas ikka ja jälle kõnepulti tõusvad tegelased teda järjest materdavad. Selgub, et kõik see on Karotammele nagu hane selga vesi, ta vastab sarkastilise “patukahetsuskõnega”, mis tegelikult on vastaste halastamatu paikapanemine. Selle eest viivad kõrged tegelased ta kommunistlikku paradiisi. Tegu on Vetemaa romaani tipphetkega.
Teose teine pool on iseäranis hea. Leidub palju usutavaid tõlgendusi selle kohta, miks Naani viletsus saabus. Vetemaa versiooni järgi saab Naan noorpõlves teleskoopi vaadates aru, et tegelikult oli tema kodu kaugete tähtede man.
Kui asuda Naani tulevikuvisioone vaatlema, võib lausa hirmutundega nentida, kui palju sellest on täppi läinud ja küsida: kui palju veel täppi läheb? 1988–90 tekkis Gustav Naani ja Lennart Meri vahel isegi väike diskussioon teemal, kas eestlaste iive on nii madal Nõukogude võimu tõttu. Naan sellega nõus ei olnud ja viitas, et demograafia on osa üldisematest probleemidest, kui aga valitsema pääsevad võhikud, siis hakkab rahvastik paratamatult vananema. Meri valitsema pääsedes just nii juhtuski. Miks siis ikkagi oli iive suurem siis, kui olime vägivaldselt võetud impeeriumi, aga kui iseseisvusime, siis naine eelistas oma riiki enam mitte sünnitada? Arvud on halastamatud. Aga põhjus on lihtsalt selles, et 1990. aastate võimud käitusid ebakompetentselt.
Hetkel kurjustatakse, et riik muutub üha suletumaks, üksikkandidaatidest sõideti valimistel üle, e-valimised on kahtlased, opositsioonile pannakse sappa salapolitsei. Mutrite kinnikeeramises süüdistatakse kunagise kompartei- ja komsomolitaustaga inimesi, kes, olles kord orjanud suuremat süsteemi, on ka Eesti valitsuses ja teavad, mis asendist koerad paremini näksivad. Meil oleks kohe alguses tulnud paremini teada Naani prohvetlikku ennustust: ori ei taha saada vabaks – ta tahab saada orjapidajaks.
