Afganistani võiks juhtida nagu juhitakse Kasahstani
Enamik Eestis ilmunud Afganistani-teemalisi artikleid viib meid kohe nii-öelda asjade keskele. Surm, vägivald, halvad taliibid, 90 protsendi ulatuses kirjaoskamatu rahvas, karjuv keskaeg jne. Seejärel tulevad arutlused erinevate strateegiate, NATO ja USA jõupingutuste, diplomaatide raskete läbielamiste, kuid lootusrikka tuleviku üle. Et mõista, miks on Afganistan seal, kus ta on, oleks tark heita pilk ajalukku. Riigi arengut pole mõjutanud mitte ainult Nõukogude okupatsioon ja Talibani võim, vaid ka geograafia ja röövellik-parasiitlik mägilaste vabadusiha.
Ajalugu on näidanud, et mägilased ei taha ega oska teistmoodi asju ajada kui ainult nii, nagu nende traditsiooniline pushtunwali sätestab, ning suhtuvad seetõttu põlguse ja arusaamatusega eurooplastesse, kes üritavad neile midagi muud selgeks teha. Näiteks organiseerida demokraatlikke valimisi seal, kus viimased tuhat aastat on asju aetud jõuga. Afganistan on etniliselt ja kultuuriliselt lõhestatud riik. Kuna mäed ei soodustanud põllumajandust, ei olnud karjakasvatusest saadav tulu kõige kopsakam. Lihtsam oli seetõttu rikkamaid naabreid lihtsalt röövimas käia või palgasõduritena edukate sõjapealike või kuningate teenistuse olla. Ajalugu on näidanud, et Afganistanis on riik funktsioneerinud ainult tugeva isikuvõimu tingimustes, kes on tuginenud kas rahale (ostnud lojaalsust) või vägivallale (vaenlaste kolbad kuhja ladunud). Seega olgu see meie julgeolekupoliitilises maailmas nii ketserlik mõte kui tahes: Afganistani tuleks juhtida nii nagu Kasashtani.
Diktaatoriks või Suureks Juhiks sobiks hästi mõne puštu hõimu sunni moslemist sõjapealik. Ta peaks olema sümbioos riigi esimesest kuningast Ahmad Šahhist, kes valitses röövitud rahaga, ja tsentraliseeritud riigi loojast, "raudsest emiirist" Abdur Rahmanist, kes valitses Inglismaalt saadud rahaga. Kuna Kasahhi riiki juhib Euroopale täiesti vastuvõetavalt persident Nazarbajev (gaasi- ja naftarahaga), siis miks ei võiks Afganistanis asjalood samamoodi olla? Eriti kui on väidetud, et praegu riiki juhtiv Hamid Karzai ei ole prominentsest puštu hõimust, ta on nõrk juht, kes juhib nõrka ja korrumpeerunud valitsust.
Afganistani puhul on suur probleem korruptsioon, mis ei võimalda riigiaparaadil funktsioneerida. Korruptsiooni ohjamiseks ja vägivaldsete hõimude ja usuliste liikumiste (nagu seda on Taliban) talitsemiseks vajab Afganistani "Nazarbajev" tugevat sunniaparaati: armeed ja julgeolekuteenistusi. Võib vaielda, kas sõjapealikke on kasulikum valitsuse poolele "ära osta" või üritada neid jõuga alistada, kuid riik peab oma võimu manifesteerima. "Pehmete" euroopalike väärtuste propageerimine tekitab kohalikes ainult karistamatuse tunnet. Talibangi saavutas võimule tulles suure populaarsuse just oma äärmuslike kiirete karistustega (amputatsioonid, kividega surnuks loopimine jne). Taliibid lõid tavalise afgaani silmis sõjapealikest räsitud maal üle mitmekümne aasta korra majja. Tekib küsimus, kui palju tuleks läänel "mitte näha" Afganistanis seda, mida meie enda seadused, eetika või lahingureeglid ei luba, kuid mida afgaanid peavad täiesti nor-
maalseks. Näiteks varga avalik piitsutamine turuplatsil. Või surmanuhtluse aktsepteerimine. Muidugi ei saa me õigustada räigeid inimõiguste rikkumisi. Aga mööngem, et näiteks Iraagi praegune valitsus teenis samuti austuse alles pärast seda, kui peaminister Maliki oma vastastest lihtsalt jõuga üle sõitis.
Mida enam kasvab Afganistani julgeolekujõudude võimekus, seda vähem on tarvis avalikku võõrvägede kohalolekut. Võõrvägede kohalolek solvab kohalike autunnet. Hõimude jaoks on suveräänsus au küsimus. Afgaanide arvates on nende riik muutunud liiga suure hulga võõraste tallermaaks, kes ei tunne kohalike aukoodeksit, kultuurilisi ega sotsiaalseid norme ega riigi traditsioonilist neutraalsust maailmapoliitikas. Kahjuks on hõimude eneseteadvust toitnud ka see, et afgaanid on vähemalt enda arvates kõiki okupante võitnud. Kolm korda inglasi ja ühe korra venelasi!
On selge, et praegu ei suuda Afganistan ennast iseseisvalt majandada, kuid juba 70ndatel korraldatud uuringutega avastati suuri gaasi- ja naftamaardlaid. Rääkimata kivisöest ja metallidest. Kui julgeolekujõud suudaksid tagada nende kaevandamiseks vajaliku turvalisuse, suudaks Afganistani "Nazarbajev" teostada oma võimu ka välisabita. Et korruptsioon ei kasvaks ja keskvõimu ei õõnestataks, tuleb kohalikke julgeolekujõude ja ametnikke korralikult tasustada. Seda saab aga teha ainult pideva ja kindla välisraha sissevoolu korral riiki. Praegu on Afganistan agraarmaa, kus paljudele on moonikasvatus ainus sissetulekuallikas. Oopiumi müügitulu on valitsusvastaste peamine sissetulek, mida nad ei taha kaotada. Ehk asuksid lääneliitlased ja Afganistani valitsus ise Talibani asemele ja ostaksid moonisaagi kõrgema hinnaga kohalikelt kokku? Aga kas aktsepteeritaks enam NATOt, kui ta oleks maailma suurim narkootikumide kokkuostja?
Kiireid reforme Afganistanis ellu ei vii, seda tõestas juba riigile täieliku iseseisvuse saavutanud kuningas Amanullah. 1919. aastal oli ta riigis ilmselt karismaatilise Suure Juhi musterkehastus. Kuigi ta kaotas viimase Afganistani-Inglise sõja, võitis ta riigile täieliku iseseisvuse. Selle hinnaks oli inglaste rahalise toetuse lõpetamine. Nii pidi Amanullah makse tõstma ning riigisektori ja armee palku vähendama. Vaikselt kasvas rahva rahulolematus. Järgmised reformid - koolide avamine tüdrukutele, käsk Kabulis euroopalikku rõivastust kanda, kohustuslikud passid ja riiklikud eksamid islamivaimulikele - olid traditsioonide kütkes Afganistani ühiskonnale juba liig mis liig.
Kui kuningas veel ka Euroopa-turnee ette võttis, läksid liikvele kuulujutud: et kuninganna käinud Euroopas katmata näoga, et kuningas tarbinud alkoholi, söönud sealiha ja hakanud katoliiklaseks. Islami mullad kuulutasid kuninga uskmatuks ja ta pidi mässu tagajärjel riigist põgenema.
Tänagi on nii, et kui mulla väidab palvuse käigus, et NATO sõdurid näevad läbi oma tumedate päikeseprillide hõimu pealaest jalatallani kaetud naisi suisa alasti, siis lendavad kuulid.
