Nii nagu abordi pooldajad jagavad abordi vastastega ühist seisukohta, et mida vähem aborte (vaja on), seda parem, niisamuti arvavad tolerantususe kuulutajad, et mida vähem tolerantsust (vaja on), seda parem. “Rohkem tolerantsust!” ja “Erinevus rikastab!” on lihtsalt hüüdlaused, plakatid, mille abil võidelda tolerantsuse ja seisukohtade erinevuste vastu. Sest ka erinevused on midagi väga vastikut. Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.

Inimesed diskuteerivad, vaidlevad, argumenteerivad, et kaotada erimeelsused ja saavutada üksmeel. Ka kampaania “Erinevus rikastab” ja OMA festivali eesmärk on saavutada üksmeel neile olulistes asjades: nad taotlevad rahva hulgas maksimaalset üksmeelt selles, et seksuaalvähemused on neutraalne või positiivne ilming ning seetõttu neisse enam ei peaks suhtuma tolerantsiga.

Tolerantsuse ainus mõistlik sisu on see, et ei üritata hävitada, ära kaotada vastuvõetamatut ilmingut.

Lihtsustatult: homoaktivistid tahavad ära kaotada konservatiivsust, äärmuslikumad konservatiivid homoseksuaalsust, rahvuslased kosmopoliitsust, vasakpoolsed rahvuslust jne. Ma ei räägi loomulikult inimeste füüsilisest hävitamisest, vaid hävitada tahetakse ilming, see, mis neile teistele, erinevatele on paraku määravalt oluline, mis loob nende identiteeti; neid inimesi tahetakse muuta, panna nad endaga jagama samu veendumusi.

Selles, et endast erinevate inimeste füüsiline hävitamine on täiesti vastuvõetamatu, oleme meie, õhtumaalased, õnneks suuresti üksmeele saavutanud. On ka inimesi ja kultuure, kel on siin erinev arvamus. See on arvamuse erinevus olulises asjas, tähendab, midagi väga vastikut, ja ma arvan, et selline kultuurierinevus tuleks hävitada. Vähemasti õhtumaises kultuuriruumis ja kui vaja, siis jõuga. Erinevusi pole vaja kaitsta, erinevused on vastik isetekkeline tõsiasi. Ühtsus ja üksmeel on see, mida tuleb pidevalt taasluua ja pärandada.

Tolerantsus ei võrdu homoabielude pooldamise ja võõrkeelsele töökaaslasele naeratamisega, nende tingimuste täitmine ei anna garantiikirja “Tolerantne”, mille omaja võib siis, nagu pahatihti juhtub, kõikjal mujal süüdimatult laiata ja märatseda, solvata ja mõnitada.

Tolerantsus on mõiste, mis kirjeldab suhet. Tolerantsus tähendab tegevusetult taluda mõnd erinevust või suhtumist, mis on sulle sügavalt vastumeelne. Vahel lihtsalt ei jää muud üle. Siis, kui ei suudeta leida olulistes asjades üksmeelt. See on sel juhul halbadest variantidest vähim halb. Eesmärgiks seda inimlikkuse pankrotti seada aga on enam kui sõge.

Minu arust on härjavõitlus negatiivne nähtus. Ma arvan, et see kultuuripraktika tuleks hävitada. Ma ei tolereeri härjavõitlust. Väga paljud ei tolereeri, ometi on see traditsioon säilinud, sest selle roll identiteedikujundajana on osale inimestele väga oluline.

11aastane Mehhiko härjavõitleja Michelito püstitas aastal 2009 rekordi sellega, et tappis ühel võistlusel kuus noort härga. Esimese looma tappis ta kuueaastaselt. Ka tema isa oli matadoor. Härjavõitlus on nende inimeste identiteedi tuum.

Richard Rorty ütleb väga tabavalt, et “tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid”.

Härjavõitluse jõuga ära keelamine, selle ametlik iganenuks kuulutamine tähendaks paljudele inimestele nende identiteedi sandistamist, kestvat valu ja nad protesteerivad selle vastu, mistõttu on see säilinud ka Hispaanias, riigis, mis esimesena laiendas teatud põhilisi inimõigusi mitteinimestele.

Hääletada härjavõitluse kaotamise poolt tähendab ka poolthäält kõigi nende inimeste alandusele, kelle identiteedis on härjavõitlus olulisel kohal. Identiteedi keskseteks elementideks võib olla ka rahvus, religioon, kehtiv põhiseadus, soorollid jne. Tõhusaim viis tekitada inimesele kestvat valu on neid alandada, näidates, et need on tühised ja aegunud.

Nietzsche on öelnud, et inimese teeb suureks tema tunnete kestvus, mitte nende intensiivsus. Noorel inimesel on seda eriti raske mõista, sest ta saab olla kogenud ainult intensiivsust, aga mitte kestvust.

Seetõttu on loomulik, et talle mõjub revolutsiooni põhutuli kütkestavamalt kui traditsiooni tasane leek ning ta eelistab pidu õppimisele, teatrit raamatukogule, kirehoogu truudusele, muusikat empaatiale, meeleavaldust dialoogile jne (olenevalt siis sellest, millisel sügavusel on ta motivatsioonidominant, Punamütsikesest Kirillovini). Ometi on iga arenev inimene, kes kõike ise, oma ahta mälu ja tundeintensiivsuse põhjal otsustab, paratamatult hüpiknukuks sellele lollpeale, kes ta oli oma eelmisel arenguastmel.

Noorena on lihtne oma veendumusi muuta, samuti nagu mürsikueas poikasid-prutasid vahetada – pole minevikku, mälestusi ega kestvust, mida kaotada, on ainult omadused, mida saab kõrvutada. Siis ei tundu veider varustada “igavest armastust” epiteediga “uus” või “möödas” ning ei tundu ka midagi vastuolulist ettepanekus kehtestada “uued põhiväärtused”.

Kazuo Ishiguro on öelnud, et oma teostes vaeb ta seda, kuidas tulevad oma kogemusega toime need, kes on oma elu rajanud väärtuste süsteemile, mille kokkuvarisemine annab senistele saavutustele negatiivse tähenduse. Mida kiiremad on ühiskondlikud protsessid, seda rohkem on selliseid inimesi.

Kas hävitada peremudel, millel on keskselt identiteetiloov roll paljudele minu põlvkonnast, enamatele mu vanemate põlvkonnast ja veel rohkematele mu vanavanemate põlvkonnast?

Olgu, hääletan hävitamise poolt, sest progressi-ingli rekkat pole mõtet küljepeeglit pidi pidurdada isegi siis, kui see tormab tundmatusse, kus aimdub (alati) kuristik. Aga ma ei saa seda teha selles üheselt progressi võitu nägeva revolutsionääri iseka naeratusega, vaid silmi maha lüües.

Mihkel Kunnus (29) on kriitik ja semiootik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid