15.07.2011, 11:44
Mees ronis, kuuliauk peas, hauast välja
(1)Kaitsepolitseis asuvas toimikus avaneb uskumatu lugu mehest, kes pärast mahalaskmist juulis 1941 ronis hauast välja ja keda julgeolek hiljem süüdistas karistusest kõrvalehoidmises.
Johannes Soosaare elu oli õnn ja õudusunenägu üheaegselt. Ta lasti 1941. aasta sõjasuvel Viljandi vangla õuel maha, ent jäi ellu ja roomas hauast välja. Sõja järel võeti ta uuesti kinni kui kurjategija ja saadeti kümneks aastaks vangilaagrisse. Ligi 50 aastat hiljem hakati Viljandi veretööd taas uurima, ja Soosaar võeti jällegi luubi alla. Nüüd aga juba tunnistajana. Kui sõda algas, oli 32aastane Johannes Soosaar Viljandi Segakaubastu inspektor. “Midagi poliitilist minu ametis polnud,” meenutas ta 1989. aastal. Kui lahingumüra Eestile lähenes, tuli Soosaarel ja teistel hakata käima igaöistel valvekordadel. 2. juuli ööl oli Soosaare kord valvata. Äkki tormas kaubastusse sisse trobikond miilitsaid ja NKVD-mehi. Nad olid vihased, sest toiduaineid mobilisatsioonipunkti vedanud kaubastu auto oli eiranud peatumiskäsku. “Mäletan ühte paksu miilitsatöötajat Karu. Tal oli käes teenistuspüstol, ta käskis meil kõigil miilitsasse kaasa tulla. Meie püüdsime selgitada, et peame valves olema, kuid meile vastati, et küll me miilitsas selgitame.” Järgmise päeva õhtuni hoiti Soosaart ja tema kaaslasi kinni, ilma et neilt oleks midagi küsitud. “Siis viidi meid ükshaaval iga poole tunni tagant minema, tagasi kedagi ei toodud. Mind viidi neljandana ühte tuppa.” Laua taga istus NKVD mundris eestlane. Soosaar tundis ta ära, see oli endine Tekla kaupluse müüja Aleksander Enger. “Nimetage kaks inimest, kes töötavad meie vastu ja ma annan ausõna, et olete vaba,” ütles Enger. “Mina ei tea ühtegi inimest, kes teie vastu töötab,” vastas Soosaar. Sellega oli ülekuulamine läbi. “Mingit protokolli ei koostatud, ei küsitud isegi minu perekonnanime.” Soosaar viidi seejärel keldrisse, kus tema kaaslased juba ees ootasid. “Huvi meie vastu keegi enam ei tundnud, ülekuulamistele meid rohkem ei kutsutud.” Keldris istus Soosaar kuni 8. juuli hommikuni, kui ta ärkas kahurikõmina peale. “Saime aru, et sakslane läheneb.” Kell kuus hommikul käsutati kõik keldrist välja ja pandi bussi. “Sõitsime Tallinna tänavat pidi vangla ette. Meid paigutati kaheinimese kambrisse kuuekesi.” Soosaarel oli kohe halb aimdus, et nüüd viiakse mahalaskmisele. Aga vangla hoovis ta midagi kahtlast ei märganud ja rahunes. Armuaega anti siiski vaid mõni tund.