Romaani peategelane on mees, kes müüb väljamõeldud minevikke. Minult küsitakse tihti, kuidas ma sellise tegelase peale tulin. Tõtt-öelda nägin seda unes. Üks prantsuse luuletaja riputas alati magama minnes uksele sildi: “Vaikust! Luuletaja töötab”.

Ja täpselt nii ongi – kirjanik teeb tööd isegi magades. Ma näen väga palju unenägusid ja nii see raamat sündiski. Seega, peategelane müüb minevikke ja tema visiitkaardil on kirjas lause “Kindlusta oma lastele parem minevik!”. Tema juurde tulevad uusrikkad, kellel ei ole head minevikku. Angola ajalugu on mõneti Eesti omaga sarnane, see on riik, mis hiljuti vabanes totalitaarsest kommunistlikust riigikorrast. Seal on palju inimesi, kes pärast režiimivahetust ülikiiresti heale järjele said, kuid neil on oma rikastumise tagamaid raske selgitada. Ja seetõttu on minevike müüja amet igati loogiline.

Lisaks veidrat ametit pidavale peategelasele on kummaline seegi, et asetleidvatest sündmustest jutustatakse sisaliku silme läbi. Kusjuures see sisalik oli eelmises elus Argentina kirjanik Jorge Luis Borges. Miks just sisalik?

Kõik romaani tegelased on välja mõeldud, ainus reaalselt eksisteerinud tegelane on sisalik. Kord Malaisias reisil olles peatusime sõpradega bangalos keset vihmametsa. Ühel ööl kuulsime veidrat naeru, ärkasime üles, panime tule põlema, ja seal ei olnud kedagi. Nii mitu korda. Lõpuks avastasin seina pealt väikese sisaliku, kes seda naerulaadset heli tekitas, ja see kujund jäi mind kummitama.

Angola mütoloogias on loomad väga tähtsal kohal. Aafrika rahvajuttudes loomad räägivad sageli ja seda peetakse täiesti loomulikuks. Seetõttu ei küsita Aafrikas kunagi, miks sisalik on romaani jutustajategelane. Imelikuks kiputakse seda pidama just Euroopas.

Romaanis on tõde, väljamõeldised, tegelikkus, unenäod ja mälestused omavahel väga keerukalt läbi põimunud. Äkki te selgitate seda väheke?

Mulle on alati pakkunud huvi töötada selle kaheldava vööndiga, mis jääb tegelikkuse ja väljamõeldise vahele. Üks minu romaanidest “Estação das Chuvas” (e.k “Vihmahooaeg”) räägib Angola luuletajast. Kui romaan ilmus, helistas mulle kirjastaja Roheneemesaartelt ja tahtis kõnealuse poeedi kogutud teosed välja anda. Ma olin veidi üllatunud, sest ma olin luuletaja, koos kõigi tema värssidega, ise välja mõelnud, ja vastasin, et see pole võimalik. Kirjastaja aga oli veendunud, et ma eksin. Tema väitel teadis ta mitut inimest, kes olid poeediga kunagi Lissabonis koos õppinud. See on muidugi kirjanikule suurim kompliment, kui jäädakse uskuma, et tema välja mõeldud tegelased on päriselt olemas olnud. Kuid ehk juhtub seda sagedamini sellises riigis nagu Angola.

Lisaks huvitab mind argisuse ja imelisuse suhe. Angolas ei tõmmata selget piiri tegelikkuse ja imede vahele. Euroopas on see piir tänapäeval väga selgelt paigas. Angolas näiteks usuvad paljud inimesed, et Luandas, minu maja taga olevas järves elab näkk. Ja ajakirjanduses võib leida uudiseid, kus selliseid lugusid käsitletakse kui fakti, midagi, mis on päriselt juhtunud.

Äkki te räägite sellest näkist veidi lähemalt? On ta mees või naine? Ja kas te olete teda ka ise näinud?

Sõna “näkk” on õigupoolest kasutusel parema puudusel. Traditsiooniliste uskumuste kohaselt pole näkk ei mees ega naine – see on valgus. Valgus, mis sädeleb vee kohal. Kummalisel kombel viitab ka minu nimi – Agualusa – vee peal sätendavale valgusele. Ja tuleb tunnistada, et selle järve peal oli tõepoolest palju valgust.

Angola reaalsus on väljamõeldistest pungil. Tegelikkuse imeline olemus on seal kogu aeg nähtaval. Kui kirjutada Angolast realistlik romaan, ei ole seda võimalik eirata. Need imelised lood on Angola elu lahutamatu osa. Nende ignoreerimine oleks sama hea kui kirjutada realistlik romaan Amsterdamist ja mitte mainida jalgrattaid.

Selles romaanis on raamatud väga olulisel kohal.

Mingis mõttes on “Minevike müüja” raamat raamatuist. Lisaks on see austusavaldus Borgesele, kes on ehk kõige meisterlikumalt mälu teemast kirjutanud.

Sisalik Borgese tegelaskuju painab küsimus sellest, kuidas teha valik elu ja raamatute vahel. Kas teie meelest on üldse võimalik niimoodi valida?

See on ühe kirjanikuametit pidava inimese jaoks väga raske küsimus. Vahest on võimalik jagada kirjanikke kolmeks. Ühed on need, kes toetuvad ainult tegelikkusele. Need on värvika minevikuga inimesed, kes on ise just nagu kirjandustegelased. Selle kõrval leidub kirjanikke, kes toidavad oma raamatuid teiste raamatutega. Borges oli üks neist. Fernando Pessoa “Rahutuse raamat” on teine selline suur romaan, kus sündmusi peaaegu polegi. Ja kolmandaks on kirjanikud nagu ma ise, kes toetuvad oma loomingus nii kirjandusele kui elule.

Tuleb tunnistada, et nõnda komplitseeritud kohas nagu seda on Angola, on sealset tegelikkust peaaegu võimatu eirata. Igal inimesel on oma lugu rääkida. Kontakt nende lugude ja nende inimestega on minu jaoks väga oluline. Angola-taolises riigis on päriselu alati fantaasiarikkam kui kirjandus.

Kolonialismi ja kommunismi tõttu on Eesti ja Angola vahel ehk rohkemgi ühist, kui esialgu arvata võiks. Kas “Minevike müüja” on tõlgitud ka teistesse Ida-Euroopa keeltesse ja kuidas erineb sealne vastuvõtt Lääne-Euroopa omast?

“Minevike müüja” on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tõsi, suur osa neist on just endiste sotsialismibloki maade keeled. Samuti on romaan tõlgitud inglise, prantsuse ja saksa keelde.

Mulle näib, et “Minevike müüjat” tõlgendatakse eri paigus eri moel. Lääne-Euroopas loetakse siit välja pigem üldinimlikke küsimusi mälu ja tegelikkuse vahekorrast. Eesti-sugustes maades aga mõistetakse romaani teisiti ja see on lähemal sellele, kuidas minu romaanist Angolas aru saadakse. Romaani alltekste mõistetakse hõlpsamalt. Et “Minevike müüja” on suures osas ühiskondlik satiir, saadakse suuri ja dramaatilisi muutusi läbi teinud Ida-Euroopas sellest kergemini aru.

Teisalt räägib see raamat väga palju ka hirmust. Teiegi olete sarnase hirmu siin läbi teinud. Ja tajute täpsemalt, kuidas hirm võib inimesi ära rikkuda, hävitada, neid väänata ja muuta.

Ometi on “Minevike müüja” väga lõbus, vaimukas romaan. Kas minevikus juhtunud koledustest on võimalik naljatamisi rääkida?

Vahest on seegi midagi väga angolalikku – naerda hädadest hoolimata, keset viletsust. See on midagi, mida võib Angolas igal sammul kohata. Angolasse tulnud eurooplasi hämmastab kõige enam sealne naer. Nad eeldavad, et nad näevad väga palju viletsust, ja seda nad näevadki. Kuid selle keskel leiavad nad eest inimesed, kes on kõigest hoolimata võimelised naerma ja pidutsema.

Ma usun sügavalt naeru võimu. Naeru kui vastupanu ja loomingu instrumenti. Mulle tuleb meelde üks Portugali kirjanik, kes väitis, et parim viis mõne hoone või asutuse vallutamiseks on teha selle ümber ring, ise südamest naerdes. Me kõik teame, kui väga kardab võim naeru väge.


José Eduardo Agualusa

on portugali keeles kirjutav kirjanik ja ajakirjanik. Sündinud on ta Angolas, elanud nii oma sünnimaal kui ka Portugalis ja Brasiilias. Agualusa ligemale paarikümnest teosest koosnevat loomingut – seal on nii lühiproosat, romaane, reisireportaaže kui ka üks luulekogu – on tõlgitud vähemalt sama paljudesse keeltesse.

Ilmselt tema tuntuim teos on “Minevikkude müüja” (“O Vendedor de Passados”, 2006, e.k 2011), mis võitis esimese Aafrika autori raamatuna Independent Foreign Fiction Prize’i, tõlkeauhinna, mida annab välja Suurbritannia ajaleht The Independent. Agualusa on saanud ka Portugali rahvusringhäälingu Suure Kirjandusauhinna.

José Eduardo Agualusa “Minevike müüja”
Tõlkinud Leenu Nigu. Varrak, 2011. 136 lk.